Kas tasub minna?

Mõni aeg tagasi oli sõbranna vaimustuses ja saatis lingi kohast, kuhu me kindlasti minema peaksime.  Tegu on maailma kõige ohtlikuma matkarajaga Hiinas. Kõrgused on üldiselt väga minu teema, aga see elamus oleks ehk minu jaoks natuke liiga ekstreemne. Kahjuks pean nentima, et võin aeg-ajalt väga kohmakas olla, nii et kujutan liigagi elavalt ette, kuidas hetkeks tasakaal kaob ja sealt alla sajan. Aga samas mingeid julgestusi seal ikkagi kasutatakse ja kui nii paljud (väidetavalt tuhanded) inimesed aastas selle raja siiski läbivad, siis kas see saab ikka nii ohtlik olla, kui piltidelt tundub? Boonuseks on see, et mäe otsas on teemaja! Ja tee mulle ka väga meeldib, aga kas just nii väga. Olen kahe vahel, kas arvata, et see oleks ülilahe elamus või siis leida, et see on täielik jaburus ja ainult hullud läheks sinna. Õnneks niipea Hiina veel ei plaani minna, nii et otsustamisega on veel aega, kodus lebotades on muidugi hea turvaline ja mugav selliste asjade üle pead murda.

 

huashan16-0

Advertisements

Vabandust, me lendasime maandumisrajast üle!

Ma armastan lennukiga lendamist. Mulle meeldib õhkutõusmine ja maandumine ja pea kõik, mis sinna vahele jääb. Ja lennujaamad meeldivad ka. Kuigi tean muidugi väga hästi, et kõik see askeldamine võib ka kohutavalt tüütu olla ja ma ilmselt hakkaks nutma, kui peaks veel ühe öö oma elus lennujaamas veetma.

Täna oli mul vaba päev ja otsisin raamaturiiulilt midagi põnevat. Leidsin Stephan Orthi ja Anetje Blinda “Vabandust, me lendasime maandumisrajalt üle!”, mis kirjeldab kurjoosseid juhtumeid reisilennukite pardalt.

Kuigi see seisab riiulis juba ammu, on ikka veel muhe sirvida. Mõned parimad killud, mis leidsin:

* Kui meie Lufthansa Airbus Frankfurdi lennujaamas pärast 25-minutilist viivitust lõpuks ettenähtud stardipositsioonile jõudis, ütles kapten: “Mu daamid ja härrad, halvim meie tänasel lennul Barcelonasse on möödas, me leidsime stardiraja üles.”

* Pärast kõva mürtsuga maandumist tuli teadaanne: “Maandumisrada hüppas meile vastu.”

* Pärast meie Air Berlini lendu Monastirist Düsseldorfi õnnelikku maandumist plaksutasid paljud reisijad tunnustavalt. Seepeale ütles kapten: “Lugupeetud daamid ja härrad. Suur tänu aplausi eest, aga ma pean teile tunnistama, et ka mõned päevad tagasi õnnestus meil maandumine Düsseldorfis hästsi.”

Kahjuks pean tunnistama, et endal ei ole nii vaimukaid juhtumeid lennureisidel ette tulnud. Võimalik, et põhjus on selles, et viimasel ajal suudan magama jääda juba enne õhkutõusmist ja pahatihti ärkan maandumise ajaks. Küll aga oli viimati Ryanairi lennul Düsseldorfi väga sümpaatne ja ülienergiline stjuuard, kes imiteeris väga valju häälega Ryanairi pasunat (seda, millele järgneb õhkutõusmisel ja maandumisel reisijate tänamine ja Ryanairi täpsuse kiitmine) ning iga reisijat kiitis, kui turvavöö oli ilusti kinnitatud. Tegi tuju päris heaks ikka küll.

Kuidas me kultuursed olime ehk Tutto Verdi: “Aida”

Pühapäeval käisime peikaga ooperit vaatamas. Mitte aga teatris, vaid kinos. Nimelt korraldab kino Artis koostöös Itaalia suursaatkonnaga ooperilavastuste sarja “Tutto Verdi”, mis toob ekraanile kõik Verdi 26 ooperit. Sellel pühapäeval oli ürituse avalöök ning esitati “Aidat”, mis on Verdi üks Verdi populaarseimatest ooperitest. Lisaks meiesugustele VIPidele, olid ooperit vaatamas Linnar Priimägi, Imre Sooäär ja Laine Randjärv, viimased kaks võtsid ka sõna ning ka suursaadik pidas pika kõne, enne kui ooperiga alustati. Veini sai ka, mis oli väga maitsev.

Kahjuks ma ei ole ooperimaailmas sugugi kodus, aga Aida meeldis mulle küll. Tegu oli 2012. aasta salvestusega Parma Teatro Regios. Kogu tekst kanti edasi inglisekeelsete subtiitritega, nii et sisu oli väga kergest jälgitav. Lauljad olid loomulikult väga tasemel, eriti meeldis mulle Aida osatäitja, kes oli lihtsalt lummavalt kaunis ja andekas naine. Ka kostüümid ja lavakujundus olid väga suurejoonelised. Romantik minus nautis ka etenduse sisu ja suurt armastuslugu. Verdi on kõiki Aida tegelaskujusid kujutanud eelkõige inimlikena, on reetmist ja armukadedust, aga ka armastust ja andestust.

Alguses tundus natuke veider ooperit kinolinalt vaadata, päris teatris olles on ikka teine tunne, aga sellega harjus kiiresti. Tegelikult on ju kinos lösutades väga mugav, keegi ei sega vaatevälja ja ei pea ennast kuidagi upitama, et subtiitreid näha. Ooper kestis ligi kolm tundi ja kui see algul tundus väga pika ajana, siis tegelikult ei hakanud kordagi igav. Peika tegi küll teise vaatuse ajal väikse uinaku, aga pärast seda jälgis edasi ja kokkuvõttes jäime mõlemad rahule.

“Tutto Verdi” kestab veebruarist novembrini ning ka “Aidat” mängitakse veel kord suurele publikule. Kõige lahedam asja juures on see, et kõik seansid on tasuta. Ise plaanin kindlasti veel midagi vaatama minna.

meedias:
http://kultuur.err.ee/v/muusika/uudised/e8aff13b-867c-4b08-9be9-29458308c62c

http://www.ohtuleht.ee/562206/piltuudis-artises-avati-verdi-ooperilavastuste-sari

http://www.solaris.ee/2014/01/giuseppe-verdi-ooperilooming-kinos-artis/

The Secret Life of Walter Mitty (2013)

Viimane film, mida kinos vaatamas käisin oli “Walter Mitty salajane elu”. Ootused filmi suhtes ei olnud just kuigi kõrged, aga õnneks ei olnud tegu sugugi raisatud ajaga.

Film räägib eraklikust kontorirotist Walter Mittyst, kes tihtilugu enda unistustesse ära eksib. Alguses ei tundunud film just suurem asi, kuna fantaasiamaailma ja trikitamist oli palju, aga kui Walter otsustas lõpuks tegutseda ja mitte enam nii möku olla, läks asi palju huvitavamaks. Nagu eluski, kui päriselt seigelda, ei ole vaja nii palju fantaasiates elada. Mis mind väga võlus, oli kaadrid Islandi loodusest. Tekkis päris suur tung ise kunagi Islandit külastada. Üldse kogu see mõnus reisi- ja teelolemise tunne oli väga kenasti filmi vältel tunda. Kuigi tegu oli lihtsakoelise teosega, oli tegelaste areng mõnusalt jälgitav. Ja kas ma mainisin juba neid looduskaadreid?

Just selle tunde saamiseks, et tahaks nüüd jälle reisida ja seigelda, soovitan filmi vaadata. Selline mõnus peale-tööd-vaatamise-film, kus silmad ja mõistus puhkab, aga samal ajal on lõbus ja inspireeriv.

The-Secret-Life-of-Walter-Mitty-Trailer5

Nädalavahetus Düsseldorfis

Nädalavahetuse veetsin oma parima sõbraga Düsseldorfis. Tegu oli kiire, aga toreda tripiga.

Jalutasime palju ringi ja imetlesime, kui palju koeri tänavapildis leidub. Üheks meie lemmikuks osutus Paul, kes leidis endale mingist restoranist mänguroti, mille ta endale jätta otsustas

Image

 

Karvastest ja sulelistest kohtusime veel kohalike lindudega teel vanalinna. Ilm oli vapustavalt ilus ja kevadine

Image

Üks tegelane osutus eriti edevaks ja poseeris nagu tõeline modellImage

Düsseldorfi vanalinn nägi õhtul väga kena välja ja Rheini ääres on väga ilus jalutada

Image

Image

Meie õhtu- ja hommikusöök. Oi, kuidas ma sõõrikuid armastan! 

Image

 

Eile juhtus mul esimest korda elus, et oleksin äärepealt lennukist maha jäänud. Õnneks läks kõik siiski hästi, jõudsin napilt oma lennu peale ja kojujõudmisrõõm oli seda suurem.

 

Kuidas õppida, kui üldse ei taha

Mulle meeldib õppida, tahaksin hea meelega praegu itaalia keelt õppida või mõnda harivat raamatut lugeda, aga kahjuks ei suuda ma ennast kohe kuidagi motiveerida keskenduda sellele, mida ma tegelikult õppima peaksin. Hetkel valmistun oma viimaseks eksamiks ja olen päris hädas, sest artikleid on palju ja need tunduvad igavad ja keskenduda ei suuda ja aega ei ole ja üldse on “paha siga, mitu viga”. Siin on minu meetod, kuidas õppida, kui üldse ei taha:

* Jonni natuke ja ole masenduses, kui tüütu ja mõttetu kõik on

* ava materjalid

* minesta selle peale, kui kohutavalt palju teha on

* ahasta, et aega on niii vähe ja sa alustasid niiii hilja

* loe materjale

* ja nüüd korda seda, sest lugemise ajal olid sul mõtted igal pool mujal kui materjalide juures

* kurda sõbrannadele, kui kohutavad piinad sul on

* keskendu natuke

* premeeri ennast internetiga

* vea läpakas tööle kaasa, lootuses, et ehk leidub natuke aega õppimiseks (hahaa!)

* vea see pärast tööd koju tagasi

* oota hiliste õhtutundideni, sest siis on motivatsiooni tase kõige kõrgem

* korda põhjalikult esimest punkti

* TEE SEE K****I EKSAM LÕPUKS ÄRA!

Voilà! Sellise meetodiga peaks eksami läbimine käkitegu olema!

My precious!

Jõulude paiku tegin ka endale väikese kingituse ja tellisin osta.ee´st uue mänguasja. Tegemist on sellise iludusega:

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Polaroid OneStep 600 kaamera. Ostas maksin selle eest kõigest umber 3 eurot ja hoidsin pöidlaid pihus, et kaamera ka töötaks. Täna ostsin filmi ka sisse ja kuigi esimene pilt muidugi ei õnnestunud, siis kaamera teeb oma tööd küll! Film ise on päris kallis, ca 25 euro eest saab 8 pilti, aga järelikult ei tohi lihtsalt laristada. Nüüd olen youtubist videosid vaadanud ja netis kolanud, kuidas paremaid pilte teha ja ootan juba, et jälle katkestada.

Ühtlasi tuletab mu uus kullake meelde, kuidas mulle fotondus ikka meeldib. Ja eriti vanad kaamerad. Kui ma mõtlen sellele, kuidas lapsena vanaisaga vannitoas pilte ilmutasime, siis tuleb ikka veel fotolabori lõhn ninna. mm…nii mõnus!