Argipäev

Mulle nii meeldivad asjalikud päevad. Kahjuks ma olen vahel ikka täielik looder, eriti, kui pean õhtul tööle minema. Täna oli aga natuke teistsugune päev. Hommikul üles ärgates läks tuju kohe heaks, kui aknast sinist taevast nägin. Muidugi minu hommik oli kell 12, sest magama sain alles kell 4, aga vähemalt tundsin ennast üle pika aja väljapuhanuna. Ka ei olnud ma koheselt tegus ja lebotasin veel pikalt voodis, aga samal ajal otsisin meile couchsurfis majutajat puhkuse jaoks ja tundub, et sellega on seis lootusrikas, mis tegi ka olemise natuke rõõmsamaks. Kui voodist välja uimerdasin, ajasin ennast õue jooksma ja see oli parim otsus üldse. Ilm oli imeilus. Kartsin küll, et hakkab jahe ja panin paksemalt riidesse, aga joostes oli ehk isegi natuke liiga soe. See oli mul esimene jooks sellel aastal ja talvel pole spordiga üldse tubli olnud, nii et olin endaga leebe ja jooksin täpselt tunde järgi ning ei mõõtnud kilmeetreid ega midagi. Tunne oli pärast jooksu väga mõnus. Lõunaks tegin juurvilju kookospiimaga ja salatit, sest ilusa ilmaga tuleb alati tuju millegi värske järele. Kõrvale kuulasin ööülikooli, et natuke targem paista iseendale. Natuke hakkasin isegi asju pakkima ja tuulasin veel couchsurfis ja muud nipet-näpet ning nüüd vist lähen enne tööd veel natukeseks välja. Ilmselgelt oleks võinud veel lõputööd kirjutada või koristada või tuhat asja veel, aga no ma ei ole lihtsalt nii tubli, las siis olla sellinegi päev, vähemalt on tuju hea.

Pildil tänane vitamiinipomm. Juurviljad nägid välja nagu roheline okse, nii et ma seda ei pildistanud, kuigi maitses küll väga hea.

Image

Eatu olend

Jõuan viimasel minutil Pärnus Lux ekspressi peale, et tagasi Tallinna sõita. Küsin sooduspileti. Bussijuht “kas alla 16- või alla 26-aastase?” Ma nüüd ei tea, kas võtta komplimendina või solvanguna. No kui 20 aastaseks peetakse, on tore, aga kui 15seks…Igatahes kooner minus oli rõõmus, et saan ilmselt südamerahuga veel mõned aastad soodsamalt sõita, kuigi pass enam varsti ei luba.

Vajan puhkust…

….puhkuse planeerimisest. Ausalt, pärast sellist reisiplaanide tegemist peaksin kuskil palmiall aasta aega lebotama, et oma energiavarud taastada. No nii suur stress on peal! Kui ma oleks teadnud, et reisi planeerimine nii keeruliseks võib osutada, oleks selle asemel teleka ostnud ja kaks nädalat kodus vedelenud, lihtsalt et närve säästa. Selle asemel üritan ikka mingit plaani valmis teha, vahepeal olen jõudnud peikaga vaielda, sõbrannale ja emale lõpmatuseni kurtnud, kui keeruline elu on ning tundide kaupa erinevaid lende vaadanud. Ma niii loodan, et saan siia varsti ilusaid reisipilte panna ja ei pea enam vinguma.

Positiivsema poole pealt tegin eile oma esimese pisikese hüppe lumelauaga. Järgmine aasta plaanin juba nii sõita:

Image

 

Head uut aastat

Eile ootasin peatuses trammi kui ligi astub purjus noormees

Tema: “Isvinite, djevutška, mis kuupäev täna on?”

Mina: mõtlen korraks pingsalt :”ee..6. on”

Tema: “Veebruar või?”

Mina: “Veebruar jah”

Tema: “Ja kaks tuhat…eee….neliteist??”

Mina nõustun

Tema, nördinult: “No ma olen ikka alles esimeses jaanuaris!!”

Ja loomulikult avastasin ma pärast sõpradele seda lugu jutustades, et tegu ei olnud sugugi 6.veebruariga. Vot sellised ajarändurid meil siin Majakas.

Appi, rotid!!

Mul käib praegu toas suurematsorti ringisebimine, jooksmine ja asjade laiali vedamine, rotid on liikvel. Aga mitte sugugi mingid rentslielukad, ikka minu enda omad. Nimelt elavad mul siin kaks poissi: Fred ja Henri ja nad on ülivahvad tegelased. Hoolimata sellest, et nad alalõpmata pahandust teevad. Nende lemmiktegevuseks näiteks on minu kotti pugemine ja sealt millegi söödava varastamine, uueks hobiks on lillepottidesse ronimine ja nende ümberajamine. Aga nad oskavad ka väga tublid olla. Olen kuulnud lugusid rottidest, kes hammustavad või omavahel kaklevad. Väikest vendadevahelist nägelemist tuleb ette küll, aga tegelikult nad on väga sõbralikud loomad. Inimene on nende suurim sõber (ma muidugi tahaks uskuda, et mina eriti, aga ausalt öeldes ei ole ma selles päris kindel). Selline asi, et rott ennast kuhugi peidaks ei tule siin majas kõne allagi, sest kui ma tuppa astun, joostakse kohe tormi ja ronitakse jalga mööda sülle. Memmekad.

Kuigi tundub, et keegi teine peale minu ei tee vennakestel vahet, on Fred ja Henri väga erinevate iseloomudega. Fred on suurem aktivist, tal on tonnide kaupa energiat ja ta võib neljal käpal hüpates ringi karata ja sugugi mitte väsida. Fred on ka rohkem inimlembeline ning tahab väga tähelepanu, mulle tundub ka, et ta on hellema hingega, Henri üritab temaga vahel bossi mängida. Henri on natuke nagu paks vanamees, aeglane (seda küll ainult teise rotiga võrreldes) ja üle kõige armastab ta toitu, seda on ka näha, sest kõht on tal korralik ja mõõtmetelt on ta Fredist märksa suurem. Inimest hoiab ka tema, aga mitte nii palavalt kui tema sõber. Meelsamini pigem sööks omaette. Üldiselt on nad suurepärased lemmikloomad ja ma ei kujutaks ette, et keegi mu lähedastest neid nähes kiljuma hakkaks. Kui alguses keegi ideest rotid võtta vaimustuses ei olnud, siis nüüd meeldivad nad kõigile. Ja kuidas ei saakski meeldida.

Ma nüüd väga tahaks ilusaid pilte näidata, aga kui ma vähegi üritan neid kaameraga jäädvustada, jäävad piltidele ainult udused sabad. Mitte kuidagi ei mõista, kuidas keegi suudab rottidest selliseid imelisi pilte teha http://themetapicture.com/rats-with-their-teddy-bears/

Aga midagi olen siiski suutnud pildistada. Ikka siis, kui keegi söögipausiks hetkeks paigal püsida suvatseb

WP_000088