Brasiilia- Salvador vol1

Järgmisel hommikul seadsime sammud lennujaama poole, et Salvadori sõita. Lühidalt öeldes jäime oma lennust maha ja kuni järgmist ootasime, võtsime lennujaama ees murul mõnusasti päikest. Selgus, et Salvadoris sadas samal ajal päev otsa vihma, nii et ei pidanud midagi kahetsema.

Ka kohale jõudes saime endale troopilise vihma kaela. Mõtlesime hostelisse sõita bussiga, aga siis küsis õks prantsuse tüdruk meilt, kas me tahame tema ja ühe austraallasega taksot jagada. Kuna bussi ei paistnud tulevat, kell oli juba palju ja vihma ikka sadas, otsustasime võimalust kasutada. Takso viis meid liftini, mida edaspidi väga tihti kasutama hakkasime. Nimelt meie ööbisime vanalinnas, mis asus järsakul ning seda ühendas all-linnaga lift. Rahvast oli selleks ajaks igal pool juba väga palju, karneval ju, ja meie olime natuke hirmunud oma kogu varaga ringi käies ja samas elevil ka. Üles vanalinna jõudes oli rahvamass veel suurem ja karneval just algamas, nägime juba kostümeerituid tegelasi ja esimest korda ka capoeiristasid! Otsisime ruttu oma hosteli ülesse, et saaks pidustustega liituda. Õnneks oli meie uus kodu väga hea asukohaga. Kohale jõudes seadsime end kõigepealt sisse, jälle saime oma isikliku toa! Hostel oli väga uus ja seda pidas väga armas noor pere kahe lapsega. Meid kutsuti kohe õhtusöögile ja pandi väga maitsvad kokteilid ette. Kohtusime prantsuse ja iisraeli poisse, kes olid just linna minemas ja kutsusid meid kaasa. Läksime suurele karnevalile, mis oli meie ööbimiskohast natuke eemal. Kui vanalinnas (Pelourinhos) oli rohkem traditsiooniline karneval ja rohkem pereinimesi, siis Barras oli suur tänavapidustus, platvormide ja hiigelmaskottide ja bändidega.

Kõigepealt läksime iisraeli poisi sõprade korterisse, kus kamp tüdrukuid end valmis sättis. Nagu enamik välismaalasi, keda me kohtasime, olid ka nemad juba pikka aega reisinud. Nüüd üürisid nad Salvadoris korteri, et karnevalist osa võtta. Tüdrukutel läks aga kaua aega ja meie peikaga otsustasime tagasi karnevalile minna. Selleks ajaks oli melu juba suure hoo sisse saanud. Jalutasime ringi, tantsisime geipoistega, kuulasime mingit trummibändi ja skoorisime tasuta nänni. Lõpuks võtsime läbi raskuste takso tagasi hostelisse ja nii möödus meie esimene tõsisem karnevali päev. Järgmiseks päevaks tegime plaani jääda Pelourinhosse.

 

DSC01647

DSC01653

Advertisements

Brasiilia- Sao Paulo

Istun Majakas ja mõtlen sellele, kuidas mõned päevad tagasi vedelesin Ipanemal. Meie reis Brasiiliasse saigi tõeks. Minu jaoks oli see kahtlemata unistustereis. Kes mind rohkem tunnevad, teavad, kui väga ma seda tahtsin. Kunagi oli mul näiteks seina peal leht instruktsioonidega mida teha, et Brasiiliasse saada. Elu läks muidugi teistmoodi ja reis tuli muul ajal ja viisil kui algselt plaanis, aga minu jaoks oli see lahendus ideaalne. Peika tüdines ka lõpuks ära, et ma meie esimesest kohtumisest saati ainult Brasiiliast jahun ning nii me läksimegi. Planeerimist oli palju ja mitu korda otsustasime kuupäevade osas ringi, aga lõpuks oli ka ajastus meie jaoks väga sobiv. Nägime nii karnevali kui igapäevaelu.

Seiklus algas sellega, et reisipäeva hommikul läksime peika töökaaslastega Jeti jäähalli curlingut mängima. Kuna me kumbki polnud varem seda proovinud, otsustasime juhust kasutada. Läksime jäähalli kõigi oma kodinatega ja ühtlasi ka pea-aegu et suveriietega, kindaid, mütse meil muidugi ei olnud, sest me läksime ju kohe Brasiiliasse. Just geniaalne teguviis see ei olnud, sest ma hakkasin üsna ruttu kartma, et külmun keset curlinguplatsi jääsambaks ja reis jääbki vaid unistuseks. Lõpp oli küll lähedal ja mul ei ole vist kunagi nii külm olnud, aga päris nii nutuselt siiski ei läinud. Istusin natuke aega riietusruumis ja siis võtsime takso lennujaama. Curlingust niipalju, et tore, et sai ära proovitud, aga olümpiale ma ilmselgelt ei lähe, edaspidi nühin ainult kodus harjaga põrandat, on soojem.

Lendasime kõigepealt läbi Frankfurdi Sao Paulosse, seda eelkõige piletite saadavuse tõttu. Sao Paulos veetsime ühe ööpäeva. Mõlemad lennud läksid väga hästi, meil olid suurepärased kohad ja vedas isegi nii palju, et saime business klassi õhtusöögi, kuna selleks ajaks, kui toit meieni jõudis, oli tavaklassi toit otsa saanud. Mina magasin praktiliselt terve lennu, kuna mul oli seljataga kaks öövahetust ja hommikuks oli juba täitsa värske olemine.

Kui nüüd aus olla, siis Sao Paulo suhtes meil suuri lootusi ei olnud, pigem eelarvamusi. Aga kõik osutus oodatust paremaks. Ma ei tea, miks, aga vahel loon ma oma peas kõige jaburamaid pilte. Õnneks ma neid ise ka päris tõsiselt ei võta, aga  näiteks Sao Paulo kohta ma arvasin, et seal lendavad kogu aeg helikopterid, hooned on hiiglaslikud ja kokkupressitud ja sajad autod kihutavad igal pool. Ilmselt lugesin kusagilt, et mõned ärimehed kasutavad tööle minekuks helikoptereid, sest liiklus on problemaatiline, ja võtsin kõike veidi liiga tõsiselt. Päriselt oli linn nagu suurlinn ikka, aga vaheldusrikkam kui oleks arvanud.

Kohale jõudes viisime kõigepealt oma asjad hostelisse. Olin netist välja otsinud koha, mis asus kesklinna ja lennujaama vahepeal, ühtlasi Corintians staadiumi läheduses. Parajasti toimusid seal teetööd ja ehitused, eks ikka World Cupi jaoks. Hostelit pidas armas vanem naisterahvas. Me pidime ööbima kõige lihtsamas kaheksale inimesele mõeldud toas, aga selgus, et peale meie ei ööbi selles toas keegi. Olime mõistagi rõõmsad, meil oli esimeseks ööks suur tuba lausa kahe rõduga.

Kaua me ei jokutanud ja seadsime sammud kesklinna, et seal ühe peika sõbraga kohtuda, kes juba pikemat aega koos oma perega Sao Paulos elanud on. Tegime jalutuskäigi kesklinnas, tutvusime natuke vaatamisväärsustega ja harjusime kuuma ja niiske kliimaga. Tänavatel oli väga palju kodutuid magamas ja see tegi meeleolu natuke kurvaks. Üldiselt ütlesid kõik brasiillased, kellega natuke lähemalt tutvusime, et on world cupi vastu, raha oleks ka mujale paigutada ning muudatused, mis tehtud on, ei ole kasu toonud.
Jalutasime ka Jaapani linnaosas, Sao Paulos on nimelt suurim jaapani kogukond väljaspool Jaapanit.  Lõunaks ostsime ühest poekeseks hunniku üliodavat sushit.

Peagi saime kokku ka sõbra naise ja lapsega, kes mõlemad lausa üliarmsad olid. Nad olid just karnevalile minemas ja liitusime nendega. See toimus meie jaoks täitsa suvalisel tänaval, aga oh seda rõõmu, kui lõpuks päris karnevali nägime. Tegemist oli afro-brasiilia karnevaliga. Sao Paulo karnevalid ei ole mõistagi nii kuulsad kui Salvadori või Rio omad, aga ka sealne rahvas tahab karnevali ja meie jaoks oli see väga suur elamus. Minu jaoks oli see ehk vast isegi parim kõigist, mida nägime, suuresti muidugi esmamulje ja kõigi värskete emotsioonide pärast, aga see oli väga ehe ja huvitav.

Jalutasime karnevaliga kaasa ja kui see lõppes, plaanisime järgmisele minna. See oli suurem tänavapidu, väga erinev eelmisest. Jõudsime kohale, nägime metsikut rahvamassi ja sõime natuke midagi nälja leevendamiseks, aga selleks ajaks olime juba omadega nii läbi, et otsustasime hostelisse minna. Jätsime selle suurepärase perega hüvasti ja loodan väga, et ehk kohtame neid kunagi kuskil veel.

Enne hostelisse jõudmist käisime poest läbi ja ostsime kaasa puuvilju ja mahla, kõik ikka sellised, mida Eestis ei leidu. Istusime oma rõdul ja sõime sõime kõige suurepärasemat õhtusööki. Järgmine päev sõitsime aga juba edasi Salvadori.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA