Schönbrunni loomaaed

Armastan väga ilusaid ja häid loomaaedu. Pikka aega olen igatsenud jälle Tallinna loomaaeda minna, aga kunagi pole kas ilma või aega olnud. Seega kasutasin viinis juhust ja külastasin kohalikku zood. Schönbrunni loomaaeda pääseb metrooga väga lihtsalt ja see asub võrratus Schönbrunni lossi pargis. Loomi on seal palju ja selliseid, keda mina pole veel elu sees kohanud. Ära märkimist väärivad pandad, kaelkirjakud, suuured nakhhiired, kes muide vabalt puu otsas kõlkusid, mitte ei olnud puuris, koaalad ja laiskloomad. Loomadel on õnneks head elamistingimused.

Minu suurteks lemmikuteks olid elevandid, kes igasugu trikke tegid (ikka vabast tahtest, mitte käsu peale)

 

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Ja pingviinid, sest nad on alati nii lõbusad.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Pandad olid ka vahvad, aga mitte väga poseerimisaltid, muudkui mälusid bambust seljad külaliste poole

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Jõehobud, mu vanad lemmikud, ka mitte just energiapommid

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Ja väga hea meel oli hunte kohata, sest meie loomaaias ei ole neid juba ammu ju. Hundid on päris Alaskalt, sestap valged

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Õnneks on Schönbrunni loomaaed päris kompaktne, aga viie tunni jooksul tuli ikka päris palju kõmpimist. Ometi oleks ma vabalt seal veel viis tundi konnata võinud. Nüüd aga peaks varsti meie jääkarupoja ka üle vaatama.

Munadepühad Viinis

Viimased nädalad on olnud vägagi õppimis- ja stressirohked, kahjuks mitte oodatud tulemustaga, seega otsusutasin ennast natuke lohutada ja turgutada ning teha üks väike nädalavahetuse reis koos emaga. Külastasime Viini ning pean mainima, et tegu on väga ilusa kohaga, väga võimalik, et minu uue lemmiklinnaga Euroopas.

Kahjuks ma ise munadepühi seekord (jälle) väga ei tähistatud, kuigi isegi hotellis pakuti hommikusöögil värvitud mune, aga tundub, et kohalikud võtavad asja tõsiselt. Linnas võib igal pool jänesid näha ja poed on täis šokollaadimune.

Image

Image

Image

 

Ilm oli terve reisi välter võrratu ning Viinis on kevad täies hoos, kõik õitseb.

Image

 

Minu lemmikkoht oli Schönbrunni lossi aed, mis oli suur ja avar ja väga ilus. Ning loomulikult ka seal paiknev loomaaed, kus veetsime tervelt viis tundi. Loomaaias oli nii põnev ja tegin väga palju pilte, nii et teen sellest eraldi postituse.

ImageImage

ImageImageImageImageImageImage

 

Pettumuse valmistas aga Freudi majamuuseum, mille külastamist väga ootasin. Tegu oli aga üpris vanamoodsa ja pisikese muuseumiga, kus võis küll näha härra Freudi jalutuskeppi ja prille, seda kõike “vaid” 9 euro eest. Igal juhul ei olnud  see pooltki, mida lootnud olin. Võib-olla väga suurtel psühhoanalüüsi nohikutel oleks põnev, oli küll ka külastajaid, kes muuseumi poest hunniku Freudi plakateid kaasa ostsid, minul ei olnud. Õnneks kaua ei pidanud nukrutsema, ilusad pargid ja Viini tänavad tegid kõik jälle tasa. Viin on kindlasti linn, mida kunagi uuesti külastan.

ImageImage

Uued raamatud!

Ostsin täna üle pika, pika aja ‘raamatupoes. Varem juhtus seda ikka päris tihti, praegu nii vaba ruumi raamaturiiulitel kui aega lugemiseks on vähemaks jäänud. Täna aga tõin koju mõned uued asukad.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

 

“Loodus ja rännakud” on väga hea leid. Appollost allahindlusega kõigest 2.99 eurot. Mul ei olegi kodus ühtegi sellist iluraamatut, kust ise aegajalt ilusaid pilte vaadata või mida külalised sirvida saaks, kuni ma kohvi keedan näiteks. Selle raamatu puhul meeldib mulle aga see, et tegu pole ainult iludusega, lisaks piltidele on raamatus lühikesed intervjuud fotograafidega ja lood sellest, kuidas nad oma fotodeni jõudnud on. Inspireeriv.

Pean tunnistama, et Ian McEwani “Päikesest” ostsin, kuna see oli ülimalt soodsa hinnaga ning punasest sarjast. Punase sarjaga väga mööda panna ei saa, ootan juba lugemist.

Tavaliselt ma kokaraamatuid ei osta, aga kui nägin neid kahte nii odava hinnaga mulle vastu vaatamas, siis pidin nad koju tooma. Türgi ja Portugali köögid on ühed mu kõige lemmikumad rahvusköökidest. Natuke nostalgiliseks muudab ka, just Türgis olles õppisin veidi rohkem köögis tegutsema, jälgisin, kuidas kohalikud pliidi ääres askeldasin, kirjutasin tarkusi üles ja aitasin kaasa ka. Peakski proovima, kas sellest kõigest midagi meeles on.

Viimasena pisike taskugiid järgmiseks reisiks. Pole just see, mida saada lootsin, aga mujalt ei viitsinud ka otsima hakata ja ehk on natuke abiks ikka.

Nüüd tahaks juba lugema asuda, kahju, et see viimasel ajal nii unarusse jäänud on.

Rio de Janeiro- vol1

Salvadorist Riosse jõudsime taaskord koos vihmasajuga. Võtsime lennujaama bussi ja sõitsime sellega kolm tundi. Lennujaamast meie ööbimiskoha lähedale oleks vabalt ka poole tunniga jõudnud. Juhtus aga see, mis Brasiilias tavaline tundub: bussijuht eksis ära. Tavaline on see muidugi eriti karnevali paiku, kus paljud tänavad on suletud, liiklus tihe ja kõik proovivad kergemaid teid sihtkohta leida. Meie bussijuhil see väga hästi just ei õnnestunud ja nii möödusidki kolm ülimalt pikka ja venivat tundi. Lõpuks kohale jõudes sadas vihma ja meil tuli ette võtta veel üks väiksem bussisõit ja jalutuskäik. Aga kohale me jõudsime.

Nii kummaline, kui see ka pole, siis esimene pilt Riost, mis sügavalt mällu on sööbinud, on imeilus valge hobune koos pruuni varsaga kuskil silla all söömas keset prügihunnikut. Kahjuks ei taibanud pilti teha, aga just see oli üks esimestest asjadest, mida Riosse sisse sõites nägin. Paar meetrit eemal seisis üksik kits ja maiustas samuti prügihunnikus. Pean tunnistama, et prügihunnikuid kohtasime veel palju, küll aga ilma hobusteta. Põhjus seisnes selles, et parasjagu streikisid kõik prügikorjajad ja prügi jäi seega lihtsalt tänavale vadelema. Pole just kuigi meeldiv kuumaga üle prügihunnikute ronida, nii et meie rõõm oli suur, kui uue nädala alguses meie tänavat koristama hakata.

Rios ei ööbinud me mitte hostelis või hotellis, vaid couchsurfisime. Ööbisime turistidele mitte just kõige tavalisemas linnajaos, Vila Isabel´is, mis on tüüpiline kortermajade reaoon. Kortermajad on kõrged ja turvatud nii aia, kui ka töötajate poolt. Tüüpiline on, et hoones on kõigi korterite peale ühine baar, bassein või võimla. Meie majutaja oli äärmiselt tore inimene ning ka meie elamistingimused olid väga head. Kohe kui saabusime, kutsuti meid grillpeole, mida meie majutaja sõbrad korraldasid. Kuna aga vihma sadas nii korralikult, et autoga sõita ei olnud võimalik, siis tegime enne maja baaris aega parajaks. Lõpuks saime siiski ka peole minna, mis toimus rannas ühe klubi eraruumides. Meid võeti suurepäraselt vastu, taldrikule laoti muudkui hunnikutes erinevat liha ja muid hõrgutisi, kuni ma lõhkimineku äärel olin. Muidugi tunti meie vastu ka suurt huvi, rääkisime Eestist ja oma reisikogemustest ja capoeirast.

Järgmisel päeval läksime kuulsat Suhkrupeamäge avastama.Tippu sõitmise asemel otsustasime aga hoopis esimesele tasemele matkata. Suhkrupea juures asub imeilus park, kus kohalikud jalutamas ja sportimas käivad. Ning ülesse mäkke, läbi metsa läheb mõnus matkarada, mitte liiga keeruline, aga piisavalt, et ikka natuke pingutama ka peaks. Pargis ja metsas oli väga palju pärdikuid, kes ülimalt julged ja uudishimulikud olid. Ülesse platvormile jõudes nautisime vaadet ja võtsime väikse eine. Meie otsus jalutada ja mitte päris tippu minna oli mõistlik, kuna vaikselt hakkas pilviseks minema ja ülevalt on hea vaade ainult siis, kui selge ilm on. Meil oli aga tore looduses mütata ja ahvidega sõbrustada.

DSC01711  DSC01729DSC01722DSC01758DSC01750

100 Happy Days: päev 5- 10

Minu 100 õnneliku päeva väljakutses on esinenud tagasilööke. Mitte küll kuna mu elu oleks nii masendav, pigem praktilisematel põhjustel. Mulle valmistab natuke raskusi kõike pildistada nii nagu tänapäeval kombeks. Ja ideaalis, kui ma juba seda challengit teen, siis võiks ju päriselt ka päeva parima hetke pildile saada. Õnneks on igas päevas päris palju õnnelikke hetki, nii et kuidas ma siis valima peaksin, mida pildistada? Ühesõnaga see on keerulisem katsumus kui algul tundus.

Aga ma ei anna veel alla, siin on mõned ilusad hetked minu viimastest päevadest (ei, mitte et ma nüüd otsad annaks, aga ma ei suutnud lihtsalt paremat väljendit leida)

5. päev: tegelikult ma olin väga õnnelik Paavli kaltsukast leitud ideaalsete teksaste üle, aga ma ei viitsinud neid jalga ajada, selleks et pilti teha, seega pildistasin õhtust puuviljavalikut, kah tore ju.

SavedPicture-2014415145036.jpg

6.päev: neljapäev oli jalka päev. Juventus oli tubli. (Tegin nüüd küll natuke sohki ja võtsin pildi netist)

hi-res-d00ca0529148ad263accf4a08c8764a2_crop_north

7. päev: sain lõpuks oma tuppa pisikese kummuti, lisaks ostsin ülimalt roosa kasti, et sinna igasugu salaasju peitma hakata (veel ei tea täpselt, mida)

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

8. päev: olin Pärnus. Selline karvane nägu teeb ikka õnnelikuks ju. Tema igatahes oli küll väga õnnelik mind nähes.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

9. päev: külastasin sõbrannat ja tema värsket beebit. Tegu on maailma kõige ilusama pisikese tüdrukuga ja ma loodan talle hea tädi olla.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

10.päev: kodus on hea olla

SavedPicture-2014415151218.jpg

 

Prokkimisest

Image

Prokrastineerimine (ehk lihtalt öeldes mölutamine) on mu magistritöö teemaks ja täna käisin ühes koolis lastega teste tegemas ja sellest natuke lähemalt rääkimas. Kahjuks ma olen praktikas lausa meister ja prokrastineerin suurejooneliselt. Aga mul on sellest nii kõrini! Seekord kavatsem päriselt ka sellest kombest lahti saada ja lõpuks ometi tegutsema hakata. Kui see ainult kergem oleks.

Image