Rio de Janeiro- vol1

Salvadorist Riosse jõudsime taaskord koos vihmasajuga. Võtsime lennujaama bussi ja sõitsime sellega kolm tundi. Lennujaamast meie ööbimiskoha lähedale oleks vabalt ka poole tunniga jõudnud. Juhtus aga see, mis Brasiilias tavaline tundub: bussijuht eksis ära. Tavaline on see muidugi eriti karnevali paiku, kus paljud tänavad on suletud, liiklus tihe ja kõik proovivad kergemaid teid sihtkohta leida. Meie bussijuhil see väga hästi just ei õnnestunud ja nii möödusidki kolm ülimalt pikka ja venivat tundi. Lõpuks kohale jõudes sadas vihma ja meil tuli ette võtta veel üks väiksem bussisõit ja jalutuskäik. Aga kohale me jõudsime.

Nii kummaline, kui see ka pole, siis esimene pilt Riost, mis sügavalt mällu on sööbinud, on imeilus valge hobune koos pruuni varsaga kuskil silla all söömas keset prügihunnikut. Kahjuks ei taibanud pilti teha, aga just see oli üks esimestest asjadest, mida Riosse sisse sõites nägin. Paar meetrit eemal seisis üksik kits ja maiustas samuti prügihunnikus. Pean tunnistama, et prügihunnikuid kohtasime veel palju, küll aga ilma hobusteta. Põhjus seisnes selles, et parasjagu streikisid kõik prügikorjajad ja prügi jäi seega lihtsalt tänavale vadelema. Pole just kuigi meeldiv kuumaga üle prügihunnikute ronida, nii et meie rõõm oli suur, kui uue nädala alguses meie tänavat koristama hakata.

Rios ei ööbinud me mitte hostelis või hotellis, vaid couchsurfisime. Ööbisime turistidele mitte just kõige tavalisemas linnajaos, Vila Isabel´is, mis on tüüpiline kortermajade reaoon. Kortermajad on kõrged ja turvatud nii aia, kui ka töötajate poolt. Tüüpiline on, et hoones on kõigi korterite peale ühine baar, bassein või võimla. Meie majutaja oli äärmiselt tore inimene ning ka meie elamistingimused olid väga head. Kohe kui saabusime, kutsuti meid grillpeole, mida meie majutaja sõbrad korraldasid. Kuna aga vihma sadas nii korralikult, et autoga sõita ei olnud võimalik, siis tegime enne maja baaris aega parajaks. Lõpuks saime siiski ka peole minna, mis toimus rannas ühe klubi eraruumides. Meid võeti suurepäraselt vastu, taldrikule laoti muudkui hunnikutes erinevat liha ja muid hõrgutisi, kuni ma lõhkimineku äärel olin. Muidugi tunti meie vastu ka suurt huvi, rääkisime Eestist ja oma reisikogemustest ja capoeirast.

Järgmisel päeval läksime kuulsat Suhkrupeamäge avastama.Tippu sõitmise asemel otsustasime aga hoopis esimesele tasemele matkata. Suhkrupea juures asub imeilus park, kus kohalikud jalutamas ja sportimas käivad. Ning ülesse mäkke, läbi metsa läheb mõnus matkarada, mitte liiga keeruline, aga piisavalt, et ikka natuke pingutama ka peaks. Pargis ja metsas oli väga palju pärdikuid, kes ülimalt julged ja uudishimulikud olid. Ülesse platvormile jõudes nautisime vaadet ja võtsime väikse eine. Meie otsus jalutada ja mitte päris tippu minna oli mõistlik, kuna vaikselt hakkas pilviseks minema ja ülevalt on hea vaade ainult siis, kui selge ilm on. Meil oli aga tore looduses mütata ja ahvidega sõbrustada.

DSC01711  DSC01729DSC01722DSC01758DSC01750

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s