Praia do Forte

Meie Brasiilia reisi üks peamisi eesmärke oli loodusesse saada. Kuigi ka linnas oli tore, aga ühel hetkel väsitas see siiski ära ja tundsime, et oleks aeg millekski teistsuguseks. Meie reisigiid ütles, et Salvadori läheduses (umbes tunniajane bussisõit) asub Praia do Forte, mis on kuulus oma merikilpkonna keskuse poolest. Seal tegutseb nimelt projekt Tamar, kes kaitseb merikilpkonni, et nad ikka välja ei sureks. Kuna ma olen suur kilpkonnade fänn, sain selle pisiku eelmine aasta kui kuu aega Türgis merikilpkonnade keskuses elasin ja töötasin, siis ei jõudnud ära oodata, mil taas oma sõpru näen.

Praia do Fortesse jõudes, otsisime esimese asjana omale öömaja. Kaua ei pidanud otsima, sest hotelle on seal palju, hinaklass suhteliselt ühtlane. Leidsime endale imearmsa pesa, koos rõdu ja võrkkiigega. Puhkasime natuke võrkkiiges ning siis läksimegi kilpkonnasid vaatama. Esimesed emotsioonid randa jõudes olid hingematvad, tõeline paradiis. Kilpkonnade keskus oli aga natuke teistsugune, kui ma arvasin. Natuke liiga turistikas, ma lootsin vist midagi sellist nagu Türgis oli. Aga muidu oli väga tore, saime haikalale pai teha, kilpkonna toita ja pisikesed kilpkonnad nägime ka ära. Selle üle oli mul väga hea meel, sest Türgis olin natuke valel ajal ja ühtegi beebit siis veel näha ei olnud.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Pärast kilpkonnade uudistamist läksime randa, hakkas juba vaikselt pimedaks minema. Leidsime palmi, mis oli kaldu ja kuhu oleks väga tahtnud ronida, aga seal all amelesid mingid teismelised, kes ei plaaninudki liikuda, kui meie püüdlikult üles ronida proovisime. Jätsime selle ürituse siis katki. (olgu ära märgitud, et järgmise päeva uus katse ei toonud samuti edu, tuleb välja, et palmipuude otsa ronimine on kardetust keerulisem). Edasi jalutades leidsime aga liivas siblavaid krabisid. See liiv seal, muide, oskab väga ilusti laulda. Mõtlesime ka, et oleme romantilised ja käime tähistaeva all ujumas, aga selgus, et merepõhi on teravaid kive täis, nii et ukerdasime ruttu tagasi kaldale. Jalutasime veel edasi, lootuses lihtsamalt, kuskilt sisse põigates, tagasi hotelli jõuda, aga siis tuli rannapatrull meiega riidlema, et me ei tohi seal enam olla (ranna kõrval oli politsei poolt turvatud ala), ning me pidime tuldud teed pidi tagasi minema. Hotelli juures nägime jaanimardikat, kes tõepoolest säras nagu taskulamp (jah, ma kavatsen üles loetleda kõik elukad, keda me reisil olles kohtasime).

Sõime õhtusööki ühes paljudest välirestoranidest ja kondasime veel natuke ringi. Praia do forte on turistide paradiis ja tundub, et just kohalike turistide seas päris populaarne. Söögi- ja joogikohti on igale maitsele ja ega seal miski just teab mis odav ei ole. Kuigi eks kõik sõltub endast, palju kulutada. Õhtul käisime veel kohalikus baaris live muusikat kuulamas ja kokteile joomas. Mõistagi kasseeriti meilt ka muusika kuulamise eest raha. Sellest hoolimata on Praia do forte väga ilus ja väikeseks puhkuseks väga sobilik. Järgmise päeval võtsime ka rahulikult ja peesitasime veel tükk aega rannas palmi all. Pärast sõime ülihead jäätist, meie  suureks üllatuseks ja heameeleks olid jäätisest (õigemini küll mahakukkunud m&m´s-idest) väga huvitatud ka pisikesed pärdikud. Kui kelner kõrvalolevast restoranist neile puuvilja pakkus, siis selle peale kirtsutati vaid nina.

Reisi lõpetasime jalutuskäiguga looduspargis, kus kohalikku floorat ja faunat uudistasime. Tagasi Salvadori sõitsime minibussis, mille juht eelmises elus ilmselt ralliäss oli. Brasiillased üldiselt ei tunnistagi liiklusreegleid, aga õnneks elasime kõik ekstreemsed bussisõidud ilusti üle ja tänaval meid ka keegi alla ei ajanud.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA OLYMPUS DIGITAL CAMERA OLYMPUS DIGITAL CAMERA OLYMPUS DIGITAL CAMERA OLYMPUS DIGITAL CAMERA

 

100 Happy Days: 4. päev

Täna ostsin endale loorberitaime. Loodan nüüd, et see püsima jääb. Viimasel ajal on mul tekkinud suur tung midagi kasvatada. Kõik potililled vohavad ka praegu väga hästi, varem suutsin isegi katkused ära kuivatada, paistab, et ma olen ikka natuke täiskasvanumaks muutunud. Loodan nädalavahetusel ka maitsetaimede seemned osta, tore ju, kui taimedest on rohkem kasu kui ainult silmailu.

Image

 

Salvador 2


Kõigepealt jagan seda suurepärast laulu 😀 Tegu on Brasiilia 2014.aasta ametliku karnevalilooga, mida kuulis igalpool nii umbes 10000 korda päevas. Nii sõnu kui ka tantsusamme teavad vist absoluutselt kõik ja on täiesti tavaline, et tänaval tantsivad selle järgi nii vanad inimesed kui väiksed lapsed. Ja kaks gringot ka.

Meie järgmised päevad Salvadoris möödusid valdavalt Pelourinho linnaosas karnevalimelu nautides. Jõime keskväljakul capirinhat ja kookosvett, jalutasime väikestel tänavatel ja kui puhata tahtsime, istusime natuke hostelis, mängisime sealse pere pisikese pojaga ja nautisime meile pakutud kokteile. Ja siis jälle karnevalile rongkäiku uudistama. Peaväljakul mängis alati üks grupp capoeirat, peika õhutusel sain ka nendega rohkem kui korra mängida. Jõudsime ära käia ka rannas ja turul. Rand ei ole Salvadoris küll sama kui Ipanema või Copacabana, aga ka sugugi mitte halb. Mina muutusin järjest punasemaks ja nägin kohati välja nagu oleks peksa saanud.

Meile sai väga ruttu selgeks, et söögikohtadena sobivad meile kõige paremini kohad, kus saab kilo eest maksta, valida võid mida iganes soovid. Sealjuures pakutakse alati alati feijoadat (traditsiooniline roog, mis koosneb põhiliselt ubadest), kala, liha ning suures valikus erinevat juurvilja. Tundus, et meie sõime oluliselt vähem kui keskmine brasiillane, nii et tegu oli tavaliselt ülimaitsva ja võrreldes tavakohtadega  ka palju odavam.

DSC01675

Karnevalipaelad, traditsioon on pael kiriku värava külge siduda. Aga sidumiseks sobivad ka juuksed, käed jms.

DSC01678a

Üks paljudest karnevaligruppidest Pelourinhos.

DSC01693

Capoeira! Parempoolne tüüp oli väga osav ja sõbralik. Kui salvadori lähete, siis jätke neile natuke jootraha, nad on keskväljakul ja nendega saab pilti teha ja puha. Salvador on capoeira sünnikoht ning oleks patt külastada seda nii, et ühtegi capoeira mängu ei näeks. Kuigi siis peaks küll silmad kinni ringi liikuma.

100 Happy Days: 2.õnnelik päev

Nagu eilegi, postitan ka täna toidupildi. Kui praegu on töö ja kooliasjadega päris pingeline ja muuks väga aega ei jää, siis kosutan ennast toiduga.

Hommikul tegi peika mulle tööle lõunasöögi kaasa. Selle üle olin väga tänulik, sest mõtlesingi, millal ma veel poest läbi lipata jõuan. Lisaks itaalia lipuvärvidele, pakiti kaasa ka võileib ja kook. Pärast tööd ostsin endale suure karbi maasikaid, sest nende järgi on juba mitu päeva isu olnud.

Camera roll

100 Happy Days: 1. Päev

Mõtlesin ka, et oleks tore teha seda 100 õnneliku päeva postituste sarja, et ikka endal rõõmsam oleks. Kahjuks mul küll ei ole ilmselt nii palju püsivust ja ma ei tee eriti telefoniga pilte ning päris kaamerat ka enamjaolt kaasas ei kanna, aga postitan siis õnnelikest päevadest kas või aeg-ajalt.

Tänane päev algas ilusasti, lubasin endale natuke kauem magamist ning ärgates sõin väga mõnusa hommikusöögi. Olen vägagi hommikusöögiusku ja need aeglased hommikusöögid, kui saab rahus nautida, on kõige mõnusamad. Täna sõin kaerahelbeputru (mu uus lemmik!) banaani ja meega ning “magustoiduks” olid puuviljad. Aknast paistis päike. Iga hommik võiks niimoodi alata ju.

Image

 

Birds

Selle looga algab alati minu jaoks kevad. Ja tuleb nii eredalt meelde bakalõpu aeg, kui istusin üleval senikaua, kui linnud juba laulsid ja tõusin siis, kui nad ikka veel sama tegid. Ja kuidas ma pikalt kosel ja pirita metsas jalutasin, et end mõistuse juures hoida. Kuigi ma nüüd olen ju ometigi tuhat korda õnnelikum, siis enam ei tundugi, nagu see oleks kuidagi halb aeg olnud. Praegu ka, kui on jälle hilja voodi-vara ülesse režiim, siis see lugu võiks kogu aeg taustaks mängida ja elu ei tundu sugugi nii halb.