Omnon, rabarber

Ma ei mõista, miks see veider tundub, kui ma kell 12 öösel ilma mingi põhjuseta kooki küpsetan? Õigemini põhjuseid on lausa mitu: 1. ma tahtsin ja 2. mul oli rabarberit 3.mul ei olnud veel und.

Rabarberi sain Majaka bussipeatusest. Nimelt on meil siin vene tädikesed kõvad äritsejad. Müüakse kõike piibelehtedest kinnaste ja maitsetaimedeni. Vahel on tädidel lausa järjekord. Kui siis ükshommik juhuslikult nägin, et üks babuška müüb rabarberit ja rediseid, olin väga õnnelik.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Pikalt ei tulnud mõelda, mida rabarberist teha, eks ikka kooki ju. Otsustasin küpsetada tosca kooki, sain sõbranna blogist inspiratsiooni ja tosca kate meeldib mulle väga. Ma võiks vist kõike tosca kattega teha, see on minu arust nii mugav ja maitsev.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Retsepti võtsin toidutarest. Palju vaeva tegemisega ei olnud, just nii nagu mulle meeldib. Kook tuli väga maitsev, peaks ruttu magama minema, siis tuleb hommik kiiremini ja saab hommikusöögiks kooki süüa.

Rabarberit jäi veel kõvasti üle, nii et saab veel mitme retseptiga katsetada. Purgitäie rabarberit säilitasin ka sügavkülmas, et oleks hiljem hea võtta, kui tuleb isu. Üldse olen ma äärmiselt haaratud igasugu värskete saaduste talveks säilitamisest. Kui mul just tuju üle ei lähe, tahaks see aasta ka mooside ja hoidistega katsetada. Koduperenaine missugune! Ainult vales ajatsoonis.

Veel natuke Brasiiliast: Rio de Janeiro vol2

Olen ennast teki sisse kerra tõmmanud ja joon teed, meenutades, et kunagi oli ju ka soe. Näitan veel natuke pilte Rio de Janeirost ja turistilõksudest. Loomulikult käisime ka Kristuse kuju vaatamas ja see oli külastamist väärt. Sinna saab kas rongi või minibussiga, meie valisime viimase, sest sellega ei pidanud ette registreerima. Teekond sinna on läbi imeilusa metsa ja vaade ülevalt võrratu. Turiste on muidugi metsikult, nii et kui teha seda kohustuslikku pilti käed laiali kristuse kuju ees, siis on väga keeruline saada tulemust, kus kellegi teise kämblad kuskil ees ei oleks.

DSC01776

DSC01788

DSC01792

DSC01793

DSC01802

Ipanema ja Copacabana on väga ilusad rannad. Muidugi käib seal ka kõva müügitöö, aga rand ise ei olegi nii ülerahvastatud kui võiks arvata. Igatsen neid metsikuid laineid ja kuuma päikest, kuigi mõlemad on ka natuke ohtlikud.

 

roadtripping

Aeg läheb nii kiiressti, varsti ongi juba jälle nädalavahetus (mis mul jälle töövaba on!!), kuid mina olen mõtetes veel vana nädalavahetuse juures, sest see oli lihtsalt ülimalt lahe. Laupäeval olid sõbrannad, üks Tartust, teine Luxemburgist, külas ja otsustasime auto rentida ja väikse väljasõidu teha, ilm oli selleks just kui loodud. Peika oli autojuht. Plaanitud marsruudiks oli Tuhala Nõuakaev ja Kakerdaja raba. Haarasime enne moonapoolise kaasa ja teele me läksime. Väga mõnus oli üle pika aja autoga kruiisida.

Teel Nõiakaevu juurde, õigemini päris selle lähedal, tegime peatuse Polli loomaaias. Keegi meist ei olnud selle olemasolust või asukohast teadlik, aga kolm tüdrukut kiljusid suurest rõõmust autoaknast loomi silmates- muidugi pidime me seal pika peatuse tegema. Loomad olid väga huvitavad ja naljakad, meie lemmikuteks said sead ja põhjapõdrad ja no kõik ülejäänud loomad ka. Ainult rebasest hakkas kahju, ta nägi oma betoonpõrandal nii kurb välja ja vääriks kindlasti paremaid elutingimusi.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA OLYMPUS DIGITAL CAMERA  OLYMPUS DIGITAL CAMERA OLYMPUS DIGITAL CAMERAOLYMPUS DIGITAL CAMERA

Edasi suundusime Nõiakaevu juurde, mis sel ajal küll üle ei ajanud, aga kena oli küll. Jalutasime ka natuke ringi ja see tundub väga ilus ja huvitav kant olevat. Korjasin kimbu nurmenukke, mis nii nostalgiliselt lõhnasid. Lilled jõudsid küll autos kuumusest ära minestada, aga ärkasid kodus vaasis imekombel taas ellu.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA OLYMPUS DIGITAL CAMERAOLYMPUS DIGITAL CAMERA

Lõpuks jõudsime ka meie peasihtkohta, olles eelnevalt nautinud pea uhkes üksinduses sõites Eesti parimat maanteed. Rappa jõudmine ei läinud väga kergelt, sõitsime tükk aega pea olematul teel läbi metsa, naersime, et niimoodi siis linnainimesed matkamas käivadki: autoga. Lõpuks siiski jõudsime laudtee algusesse. Pidasime väga mõnusa lõuna värskes õhus ja asusime teele. Raba oli lummavalt ilus. Käisime, kuni vesi vastu tuli ja enam edasi ei pääsenud. Muidugi suutsin suure õhinaga enda jalad läbimärjaks teha ja selle hinda praegu ka vist maksan, aga see oli seda väärt.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA OLYMPUS DIGITAL CAMERAOLYMPUS DIGITAL CAMERA OLYMPUS DIGITAL CAMERA OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Tagasi linna jõudes saatsime tartlase bussi peale ja meie läksime õhtust sööma. Valisime restoks Manna la Roosa. Selle kohaga on mul väga vastandlikud tunded. Ma armastan nende sisekujundust, aga juba neljandat korda ei anta mulle seal süüa. Proovisime seal kohta saada juba laupäeva õhtul, aga siis oli kõik kinni, pühapäevaks tegime broneeringu, helistati veel tagasi ja küsiti, et kas me ikka teame, et köök pannakse kell 9 kinni. Muidugi me ei teadnud, aga läksime varem kohale, et ikka süüa ka saada. Vaatasime menüüd ja kanavardad oli ainus variant, mis meeldis, kõigi kolme jaoks, teenindaja aga teatas, et see on otsas. Jõime siis mahla ja õhtust sõime hoopis Sushicatis. See osutus väga heaks valikuks. Sushimon ja sushicat on minu lemmikud Tallinnas, mõlemad näevad lõbusad välja ja hinnad on väga head.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA OLYMPUS DIGITAL CAMERA OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Sellise elu üle ei saa kohe kuidagi kurta! Oleks iga nädalavahetus selline.

 

Kuidas me jälle kultuursed olime ehk ilma naisteta on kurb maailm

Eelmine nädal olime peikaga jälle kultuursed ning käisime lausa päris ooperis. Teatriskäiku oleme juba rohkem kui aasta aega plaaninud, nüüd siis lõpuks õnnestus ka. Tõele au andes me päris ooperit vaatamas ei käinud, vaid hoopiski operetti, nimelt Silvat.  Mul oli päris hea meel midagi kergemat ja lõbusamat vaadata, ooperid on ju alati nii jube traagilised, operetiga tead juba ilma sisu lugemata, et see hästi lõppeb. Jäin teatrielamusega igati rahule, mulle väga meeldis Silva osatäitja, Janne Ševtšenko, kes oli nii lummavalt naiselik. Lugu ise meeldis ka, tegu on üpriski ajatu ja klassikalise süžeega. Näitlejatest tundsin veel ära Jassi Zahhaovi ja Raivo E. Tamme. Zahharov on minu jaoks alati väga sümpaatne olnud, eks ikka alates Vampiiride tantsust, no ei saa parata et teda nähes ikka hääleke peas “öölast” ümisema hakkab. Aga ilmselgelt on tegu laiema kaliibriga mehega. Raivo E. Tamm ei ole aga just minu teetass ja natuke üllatav oli teda Estonia laval näha, aga oma rolliga sai ta hästi hakkama ja tantsusammud ja laulujupid õnnestusid ka. Alati mulle ei meeldi liigne veiderdamine, mis operettide puhul vist tavaline on, vähemalt selline mulje on mulle minu vähese kogemuse juures jäänud, aga seekord sai mõnusalt itsitada ja ei tüüdanud ära.

Minu lemmik osa õhtu juures oli aga vaheaeg, mil me talveaeda külastasime. Talveaed oli küll broneeritud, aga katsusime tähtsat nägu teha ja keegi meid minema ei ajanud. Laual oli kohvi, kooki ja alkoholi. Peika võttis endale tassi kohvi ja küsis,  kas ma soovin vana tallinnat. Mina olin algul kohmetu, ei olnud siiski päris õige koht, kus olla, aga muidugi ei öelnud ma ära. Istusime natuke ja trimpasin oma jooki, kuni peika küsis, kuidas mu vana tallinn maitseb. Noogutasin rahulolevalt, et hästi ja andsin talle proovida. Selle peale tegi ta väga üllatunud näo. Loomulikult ei olnud tegu vana tallinnaga, vaid hoopis viskiga. No ma ei hakanud lihtsalt pikalt juurdlema, mida ma joon, kui tasuta sai ju 😀 Ülejäänud aja olime me ausõna väga viksid ja viisakad. Teatris on tegelikult väga tore käia, nii ooperit kui sõnalist teatrit vaatamas. Peaks seda märksa tihadamini tegema. Soovitusi?

Lissabon

Mainisin siin juba korra, et käisin eelmine nädal Lissabonis. Seekord ei olnud aga tegu turismiga. Lissabonis toimus selline projekt nagu 7 Days, 7 Causes, mida korraldas Ginga Brasi ning ka meie capoeira grupp Eestist oli sinna kutsutud. Lisaks meile oli veel rahvast Bulgaariast, Tšehhist, Poolast, Inglismaalt, muidugi ka Portugalist. Põhirõhk üritusel oli capoeiral, aga  saime proovida ka palju uusi asju nagu kizomba, afro tants, näitlemine, kaasaegne tants ning üks päev tegime näiteks prügist pille. Mina ei olnud üritusel kahjuks seitset päeva, vaid ainult kolm täispikka päeva, aga juba need andsid (ja võtsid, aga eelkõige siiski andsid) terve aastajagu energiat.

Mul oli ja on väga hea meel selle võimaluse üle sellisest asjast osa võtta, aga kummalisel kombel ei olnud mul algul suurt isu Lissaboni minna. Põhiliselt kuna ma olin lihtsalt väsinud, viimasel ajal on palju reisimist olnud ja selleks, et ma jälle minekut lubada saaksin, pidin muidugi tööl natuke vaeva nägema, tegin põhimõtteliselt vahetult enne reisi kolm vahetust kahe päevaga. Mineku hommikul olin väsinud ja tüdinud ja tundsin esimest korda elus, et ma ei jõua ja taha enam reisida. Muidugi läks see tunne lennukisse istudes üle ja tundsin ennast jälle hästi. Ma armastan endiselt lendamist ja lennujaamasid ja tunnen ennast selle kõige keskel alati väga koduselt.

Kohale jõudes sain sõnumi, et läheksin ööbimiskoha asemel otse linna. Seal sain kogu kambaga kokku, kahjuks nad just lõpetasid capoeira roda, aga läksime koos sööma ja chillisime natuke linnas. Mina oma kohvrikesega muidugi. Chillimine tähendas ka sambat ja muusikat igal pool, kus käisime. Pärast seda läksime metrooga meie ööbimiskohta, mis asus lasnamäelaadses kohas, aga vist on natuke getom. Meie kodu oli näiteks ümbritsetud kõrge ajaga, mille peale oli asetatud katkised klaaspudelid ja selle ümber oli omakorda kõrge traataed. Ühel õhtul osad meist ka natuke vaesemaks jäid ja loovutasid osa rahast kohalikule kogukonnale, aga see ei rikkunud meie üldist meeleolu.

Meie päevad kulgesid üldplaanis nii, et hommikul 9 paiku hommikusöök, siis 5-6 tundi erinevaid trenne, pärast pillitunnid või capoeira roda ja õhtul pidu hommikuni. Ausalt, ma ei tea, kust inimesed selle energia võtsid, aga kõik, eriti muidugi kohalikud, kargasid ringi nagu energiajänesed. Seda on väga raske seletada, kui inspireeriv see aeg oli, aga ma olin jälle capoeirasse nii armunud, ma tundsin ennast nii vabana ja iseendana ja õnnelikuna ning kui keha oli üliväsinud, siis mõistus puhkas täielikult. Ja kõik need inimesed, kes seal olid, nii meie enda suurepärane grupp, kui kõik teised, olid nii mõnusad.

Ausalt öeldes ei olnud tagasitulek minu jaoks keeruline, kuigi tagasi päris ellu minek võib seda vahel olla, eriti, kui on nii hea aeg olnud kodust eemal. Seekord ma teadsin, et kodus on ka hea ja keegi, kes ootab ja et ma tahan edaspidi samu asju teha ja sama energiaga edasi minna. Hea on võõrsil ja hea on kodus ning sellised tripid on vahel nii olulised.

Oh, see postitus tuli nii hüplik ja emotsionaalne 😀 Aga no need kolm päeva olid ka sellised.

Ma näitaks nüüd pilte, aga ma ei teinud neid. Ühtlasi ei kasutanud ka internetti, sest lihtsalt ei olnud vaja ja ei tahtnud. Aga panen siia ühe pildi väikesest capoeiristast, kah mitte minu tehtud.

1907290_694665183928638_2352157963276247763_n

Ja kui keegi tahab teada, mis värk see capoeira on, millest ma jahun, võib siit pilgu üle lasta:

http://theculturetrip.com/south-america/brazil/articles/disguised-in-dance-the-secret-history-of-capoeira/

Kõndiv katastroof

On päevi, mil ma hõljun ringi kui liblikas. Enamjaolt olen ma aga nagu tõeline katastroof. Näiteks eile: oli imeilus hommik. Sõime peika ja tädipojaga hommikust ja mina valmistasin parasjagu smuutit. Miskipärast ei usalda peika minu koorimisoskust ja tahtis ise minu asemel kiivit koorida, sest ma lõikavat muidu endale sisse. Mina tahtsin aga ise teha ja selle peale ärritusin nii, et lõikasin endale noaga näppu. Kui ma siis kätt ja nuga pesema hakkasin suutsin kuidagi pea vastu lauda lüüa nii, et sain otsaette ilusa muhu.

Päeval olime vanaema sünnipäeval, mis oli väga tore. Tagasi koju minnes läksime poest läbi. Ladusime siis rõõmsalt asjad letile ja mina lisasin uhkelt biolaguneva prisma koti, et loodust päästa (enda kott oli koju jäänud). Jõudisme siis paar sammu kassast eemale kõndida, kui kott peika käes puruks läks ja asjad põrandale laiali lendasid. Muidugi olime just oliiviõli ostnud ja see kukkus katki, nii et poe põrandal oli suur õlilaik ja kõik kotis olnud asjad õlised. Korjasime oma asjad kokku ja juba tuli koristaja ka, kes õnneks ei riielnud. Mina nüüdsest enam loodust päästa ei ürita.

Õhtul oli Majakas pidu ja selle aja jooksul hoidsin targu salhvrätikud läheduses, sest rohkem kui korra sattus natuke jooki ka lauale või pükstele. Ka täna tööl pidin mõned korrad lauda kuivatama, aga õnneks ei saanud vähemalt mingi suure jamaga hakkama.

Majakas on muidugi minusugusel väga ohtlik elada, siin on nimelt katusekorter, mis on küll suurepärane, aga see tähendab, et löön oma pead kümneid kordi päevas igalepoole ära. Varem oli voodi ka akna all, selle tõstsin ümber pärast seda, kui pika punase juti seljale sain. Peika ütleb, et elu minuga on seiklus, mina enam ammu isegi ei reageeri, kui jälle ennast kuskile ära löön või midagi tobedat korda saadan. Igav tõesti ei hakka.