Lissabon

Mainisin siin juba korra, et käisin eelmine nädal Lissabonis. Seekord ei olnud aga tegu turismiga. Lissabonis toimus selline projekt nagu 7 Days, 7 Causes, mida korraldas Ginga Brasi ning ka meie capoeira grupp Eestist oli sinna kutsutud. Lisaks meile oli veel rahvast Bulgaariast, Tšehhist, Poolast, Inglismaalt, muidugi ka Portugalist. Põhirõhk üritusel oli capoeiral, aga  saime proovida ka palju uusi asju nagu kizomba, afro tants, näitlemine, kaasaegne tants ning üks päev tegime näiteks prügist pille. Mina ei olnud üritusel kahjuks seitset päeva, vaid ainult kolm täispikka päeva, aga juba need andsid (ja võtsid, aga eelkõige siiski andsid) terve aastajagu energiat.

Mul oli ja on väga hea meel selle võimaluse üle sellisest asjast osa võtta, aga kummalisel kombel ei olnud mul algul suurt isu Lissaboni minna. Põhiliselt kuna ma olin lihtsalt väsinud, viimasel ajal on palju reisimist olnud ja selleks, et ma jälle minekut lubada saaksin, pidin muidugi tööl natuke vaeva nägema, tegin põhimõtteliselt vahetult enne reisi kolm vahetust kahe päevaga. Mineku hommikul olin väsinud ja tüdinud ja tundsin esimest korda elus, et ma ei jõua ja taha enam reisida. Muidugi läks see tunne lennukisse istudes üle ja tundsin ennast jälle hästi. Ma armastan endiselt lendamist ja lennujaamasid ja tunnen ennast selle kõige keskel alati väga koduselt.

Kohale jõudes sain sõnumi, et läheksin ööbimiskoha asemel otse linna. Seal sain kogu kambaga kokku, kahjuks nad just lõpetasid capoeira roda, aga läksime koos sööma ja chillisime natuke linnas. Mina oma kohvrikesega muidugi. Chillimine tähendas ka sambat ja muusikat igal pool, kus käisime. Pärast seda läksime metrooga meie ööbimiskohta, mis asus lasnamäelaadses kohas, aga vist on natuke getom. Meie kodu oli näiteks ümbritsetud kõrge ajaga, mille peale oli asetatud katkised klaaspudelid ja selle ümber oli omakorda kõrge traataed. Ühel õhtul osad meist ka natuke vaesemaks jäid ja loovutasid osa rahast kohalikule kogukonnale, aga see ei rikkunud meie üldist meeleolu.

Meie päevad kulgesid üldplaanis nii, et hommikul 9 paiku hommikusöök, siis 5-6 tundi erinevaid trenne, pärast pillitunnid või capoeira roda ja õhtul pidu hommikuni. Ausalt, ma ei tea, kust inimesed selle energia võtsid, aga kõik, eriti muidugi kohalikud, kargasid ringi nagu energiajänesed. Seda on väga raske seletada, kui inspireeriv see aeg oli, aga ma olin jälle capoeirasse nii armunud, ma tundsin ennast nii vabana ja iseendana ja õnnelikuna ning kui keha oli üliväsinud, siis mõistus puhkas täielikult. Ja kõik need inimesed, kes seal olid, nii meie enda suurepärane grupp, kui kõik teised, olid nii mõnusad.

Ausalt öeldes ei olnud tagasitulek minu jaoks keeruline, kuigi tagasi päris ellu minek võib seda vahel olla, eriti, kui on nii hea aeg olnud kodust eemal. Seekord ma teadsin, et kodus on ka hea ja keegi, kes ootab ja et ma tahan edaspidi samu asju teha ja sama energiaga edasi minna. Hea on võõrsil ja hea on kodus ning sellised tripid on vahel nii olulised.

Oh, see postitus tuli nii hüplik ja emotsionaalne 😀 Aga no need kolm päeva olid ka sellised.

Ma näitaks nüüd pilte, aga ma ei teinud neid. Ühtlasi ei kasutanud ka internetti, sest lihtsalt ei olnud vaja ja ei tahtnud. Aga panen siia ühe pildi väikesest capoeiristast, kah mitte minu tehtud.

1907290_694665183928638_2352157963276247763_n

Ja kui keegi tahab teada, mis värk see capoeira on, millest ma jahun, võib siit pilgu üle lasta:

http://theculturetrip.com/south-america/brazil/articles/disguised-in-dance-the-secret-history-of-capoeira/

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s