Süü on tähtedel

“The Fault in Our Stars” on film, millest on viimasel ajal igal pool väga palju räägitud. Mina vaatasin ka ära. Film ise oli päris vaadatav. Näitlejad jätsid positiivse mulje. Shailene Woodley on väga ilus noor naine. Kuid kui kõik räägivad, kui mitu taskurätikut neil filmi jooksul kulus, siis minul südametul inimesel, ei kulunud ühtegi, küll aga kulus ära pool kotti komme. Asi ei ole selles, et film ei oleks kurb, või et teema ei oleks traagiline, muidugi on. Aga sarnaseid filme on teisigi ja ka natuke paremaid. Sarnaseks pean ma natuke “Broken Circle Breakdowni”, mis oli nii hästi tehtud ja nii kohutavalt kurb, et mul oli veel mitu päeva pärast vaatamist masekas. Muidugi võib-olla ei tohiks neid omavahel üldse võrreldagi, sest mingis mõttes on nad ikka päris erinevad, aga minu jaoks ikkagi sarnased ka. See tunne, et kõik on juba varem nähtud on mul üldse päris paljude filmidega. Ühesõnaga ei olnud midagi, mis oleks väga üllatanud. Mis aga ei tähenda, et filmi ei tasuks vaadata, tasub ikka, siiski päris hea film on. Tegu on algselt siiski noorteromaani järgi tehtud filmiga ja oma žanris tasemel.

fault-in-our-stars-swingset

 

 

 

Banaanipannkook

Sõidan Tartust Pärnu poole. Tartus oli väga mõnus olla, kuigi vihmane. Käisime sõbrannaga lõunatamas ja šoppamas ja vaatasime veini juues jalkat. Hommikul tegime aga banaanipannkooke. Hea lihtne teha, vaja on ainult banaane ja muna (meil läks kolme inimese kohta 4 banaani ja sama palju mune), praadida soovitaks kookoseõliga. Väga mõnus hommikusöök.

SavedPicture-201463014438.jpg

“Tee pilti ikka nii, et kaks taldrikut jääks peale, siis jääb mulje, et sul on ikka sõpru ka.”

 

Roosi nimi

Kui me peikaga koos filmi vaatame, siis tavaliselt läheb selle valimisega nii palju aega ja vaeva, et me lõpuks loobume ja vaatame Simpsoneid või kassivideosid. Viimati läks natuke paremini ja vaatasime filmi, mis oli meie mõlema arvates väga, väga hea.

“Roosi nimi” oli mulle varasemalt tuttav raamatuna ja kuna tegemist on suurepärase kirjandusklassikaga, siis muidugi eeldasin, et ka film on hea. Õnneks ei pidanudki pettuma, ei tehtud sugugi raamatule häbi.

Tegevus toimub 14. sajandi algul Itaalias. Roosi nimi on detektiivi lugu, jutustades loo fransiskaanlasest Baskervilli Williamist ja õpipoisist Adsost, kelle silme läbi tegevus toimub. William ja Adso saabuvad Benedictuse kloostrisse, kus on hiljuti aset leidnud müstiline õnnetus ja nooruke munk traagiliselt hukkunud. William on äärmiselt tark ning loogilise mõtlemisega ning hakkab lahendama mõistatust, mis on kogu kloostri elu pea peale pööranud. Nagu selgub, tuleb peagi lahendada veel teisigi müsteeriumeid.

Tegu ei ole aga pelgalt detektiivi filmiga, see on suurepärane pilguheit keskaja maailma ja religiooni. Kellele meeldib aga romantikat, siis ka armastuslugu on täitsa olemas. Olemas on ka põnevus ja närvikõdi. Mind köidab väga Williami tegelaskuju, tema teadmisjanu, kaine mõistus ja tasakaalukus. Sean Connery oli oma rollis muidugi suurepärane.

sean-connery-christian-slater-name-of-the-rose

Pean mainima, et keskaja temaatika ei ole just minu teetass. Kindlasti ei tahaks ma näiteks vabatahtlikult keskaegseid piinamisriistu vaatama minna. Need punaste kuubedega tüübid vanalinnas tekitavad minus külmavärinaid (ei, ma ei mõtle jõuluvanasid). Ilmselt mul on lihtsalt liiga elav fantaasia. Mulle tundub, et keskaeg oli kõige kohutavam ajastu üldse, ma olen täiesti kindel, et kui ma oleksin sellel ajal sündinud, oleksin ma väga ruttu oma lõpu leidnud. Huvitav, mis inimeste peades sel ajal küll toimus? Ma ei teagi, miks ma igasugu keskaja temaatika suhtes nii tundlik olen. Seda on varem ka olnud, et kui loen või näen midagi selle teemalist, siis rändab see veel mitmeid päevi peas ringi. Seekord oli tegu muidugi ka tõespoolest eriti hea filmiga, nii et tegelikult igati positiivne ju, et see kuidagi korda minna suutis.

Nostalgitsen: Türgi

Aeg lendab nii kiiresti ja täna taipasin, et minu Türgi seiklusest on juba möödas aasta ja rohkemgi. Uskumatu, kui palju on selle aja jooksul toimunud. Mul on uus töö, uus elukoht, palju huvitavaid kogemusi ning ma olen õnnelikum ja eluga raulolevam kui kunagi varem. Türgi on minu jaoks teatud mõttes verstapost, pärast mida hakkas kõik paika loksuma.

Igatsen oma randa, oma kilpkonni, türgi teed ja isegi neid pikki vihmaseid õhtuid, mil ei olnud midagi muud tea kui tuult kuulata ja raamatut lugeda.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA OLYMPUS DIGITAL CAMERA OLYMPUS DIGITAL CAMERA OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Elu sel ajal oli nii teistsugune, koduks oli kitsas treiler mere ääres, internet oli luksus ja hommikurituaaliks oli lehmade hoovi pealt ära ajamine. Ja nüüd…täna sai aasta sellest, kui tegin oma senises “karjääris” kannapöörde ja minust sai kontori inimene. Kahetsema pole pidanus, stressi jagub, aga see on olnud õige valik.

 

Jälle nädalavahetus!?

Uskumatu, aga järjekordne nädalavahetus on juba möödumas. Seekord kordasin ennast ja käisin jälle Lahemaal, jälle turistidega. Sellel korral aga olin giidile moraalseks toeks ja abiks. Juhtisin isegi kogu grupi üksinda rabast välja, ilma neid ära kaotamata. Grupp oli väga hea, kõik suurepärased inimesed, oli ka vanemat rahvast, aga siiski oli väga energiline seltskond. Kuigi enamikes kohtades olin juba väga mitmendat korda, siis Palmse mõis ja Käsmu olid minu jaoks uued.

WP_000310

Vana hea Jägala juga

 

WP_000312

Vedasime turistid kose taha turnima, väga lõbus tegevus.

WP_000313

Viru raba

WP_000315

Käsmu

WP_000318

 

Kui normaalsete inimeste jaoks nädalavahetus veel kestab, siis mina lähen kohe tööle. Hüpake siis turvaliselt üle lõkke ja nautiga Jaani!

Motivatsioon, kus sa oled??

Mul on muidu ilmast suhteliselt suva, aga tundub, et koos soojade ilmadega kadus ka minu vähene motivatsioon. Ma tõesti ei viitsiks enam mitte kui midagi teha ja nii paha tunne on selle pärast. Mulle meeldib mu töö, üldiselt leian ma, et see on väga lahe, aga viimasel ajal olen pidevalt tüdinud, ma ei viitsiks kellegagi suhelda (ja just seda ma pean 8 tundi järjest tegema) ja ma tunnen end kui robot. Samas peaks ju ennast kokku võtma, sest homme tuleb uue süsteemiga harjuma hakata ja tööd jagub, aga nii väsinud on olla. Ja peale tööd ma ka eriti kellegagi suhelda ei viitsi, kuigi samas tahaks ju.

Jooksmas käia ei viitsi, sest külm on ju. Esmaspäeval läksin rattaga tööle, aga tuulest hakkasid kõrvad valutama ja enam seda tunda ei taha. Süüa ainult viitsin, aga süüa teha jällegi mitte, nii et paksuks ikka ei lähe ehk. Koolist ja kõigist nendest suurtest saavutustest, mis ma saavutama pidin, ei hakka rääkimagi. Eks vist asi ole ka selles, et ega ma ise ka päris täpselt tea, mis ma tahan. Tean ainult, et tahan kõike ja kohe.

Üldiselt ma olen oma eluga ikka väga rahul, mul on kõik olemas, mis vaja ja palju rohkemgi, ma olen väga õnnelik. Aga vahel ma siiski mõtlen, et saaks ju paremini, tahaks, et ma ei raiskaks lihtsalt aega, vaid teeks midagi asjalikku. Aga no siis ma jälle ei viitsi. Õnneks hakkab varsti puhkus, ehk siis suudan jälle motivatsiooni leida.

Kas keegi veel on samas seisus olnud? Kuidas teie ennast motiveerite?

5085578_700b

Turist kodumaal

Laupäeval avanes mul võimalus ühe turistigrupiga kaasa trippida ja Lahemaad avastada. Huvitav on vaadata, kuidas välismaalased meie Eestit näevad ja hea tõdeda, et ikka positiivselt ja ilusana. Käisime Kolga ja Sagadi mõisas, Lahemaa rahvuspargis, sõime eestipärase lõunasöögi, kiikusime külakiigega ja jalutasime mere ääres Altja kalurikülas. Giid oli lahe, kuigi vahepeal kihutas nii, et mina minibussi tagaistmel mõtlesin juba oksepeatust paluda ja lõpuks kukkus bussi põhjast mingi tükk ära, nii et tegime hoopis remondipausi. Seltskond oli ka väga hea, noored inimesed, peamiselt Prantsusmaalt ja Hispaaniast.

(Kahjuks jäi päris fotoka mälukaart koju ja pidin leppima telefoniga)

WP_000294   WP_000299

Lähemalt vaadates leiab pildilt punasejuukselise kummituse, mõisates ju ikka kummitab.

WP_000300   WP_000301

Sagadi mõisas hakkasid kellegi pulmad. Veekogu ise kaevati legendi järgi mõisaproua igatsuse tõttu omada veekogu, sest kõigil naabermõisadel oli. Niisiis üllatatigi teda, ühel hommikul aknast välja vaadates oli maja ees tiik!

WP_000303  WP_000304

Kui keegi tahab mulle suvila kinkida, siis Altja kaluriküla ei ole selleks paha paik. Merest ei saa ikka kunagi küllalt.

 

Väga mõnus laupäev oli. Öösel pidin küll tööle minema, aga sain jalkat vaadata ja Itaalia tegi Inglismaale pähe. Woohoo.