Lemmikkoht

Eelmine nädalavahetus oli täis hullumeelset logistikat ja täiesti suurepärane. Reedel sõitsin endiste töökaaslastega Tartu lähedale sünnipäevale, mille raames peeti ülivinged 80ndate aastate olümpiamängud. Koht oli väga kena, seltskond super ja rahmeldamist palju. Teele asusime millalgi öösel. Kell pool viis hommikul jõudsin juba (või alles) uude sihtkohta Tarsi turismitallu, kus toimus capoeira laager. See koht on kuidagi väga eriline. Olen seal ka kunagi varem käinud, kui teismeline olin, korraldati seal näiteringi laagreid ja mul on sellest ajast head mälestused. Muide, Priit Võigemast ja Evelin Pang abiellusid seal samas kohas. Teismeline mina oli suur fänn ja hakkas kohe ka enda pulmi planeerima.

Hommikul pool viis tundusid vanad stiilselt lagunenud majad, puukujud ja lage hoov väga nõiduslikud. Kõik juba magasid ja otsisin tükk aega, kus kõik rahvas on. Laager ise oli muidugi ülimalt hea. Ma armastan oma capoeira seltskonda ja trenne ja kõike sinna juurde käivat. Kohe talu kõrval on raba, kus käisime laukas ujumas. Ootan järgmist korda samas kohas, samade inimestega.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA OLYMPUS DIGITAL CAMERA OLYMPUS DIGITAL CAMERA OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Advertisements

Väike hall linnuke, kes tahtis elada

Eelmine nädal kohtusin ühe imetillukese ja imeilusa olevusega. Meie kohtumine oleks võinud olla rõõmus sündmus, aga kahjuks see seda ei olnud, sest ühel meist oli valus ja paha.

Neljapäeva õhtul sain sõbrannaga kadriorus kokku ja veetsime koos mõnusalt aega. Pärast kiirutasin koju, sest pidin veel ööseks tööle minema. Poolel teel sõitis vastu väike tüdruk rulluiskudel ja hüüdis sõbrale, et üks lind on tee peal. Proovisin vaadata, mis linnuga juhtunud on, kuid sekundi pärast kihutas auto ohtlikult lähedalt mööda ja pigistasin silmad kinni, et mitte linnu sisikonda näha. Läks õnneks ja silmad avades leidsin täitsa elus, aga ilmselgelt vigastatud ja hirmunud pisikese halli linnu. Võtsin linnu pihku ja tõin muru peale. Oleksin ta sinna jätnud, aga linnusilmad vaatasid mind selleks liiga paanikas ja liiga elu täis pilguga. Otsustasin helistada loomade kiirabisse ja küsida, mida sellises olukorras üldse tegema peaks. Telefonile vastas äärmiselt meeldiv naisterahvas, kes arvas, et ilmselt oleks targem lind magama panna, aga igaks juhuks kellegi telefoninumbri, kes spetsiaalselt lindudega tegeleb. Ühtlasi suutis ta minu ärevust piisavalt leevendada, andes nõu stiilis “aga otsi mingi puupulk ja kirjuta number maha”.

Järgmise kõne peale vastas samuti väga tore naine, kes uuris täpselt linnu seisukorra kohta. Selgus, et linnu tiib on terve, samuti tundus jalg olevat, ometi ei suutnud ta seista vaid püsis abitult ühe külje peal. Palju lootust ei julgenud naine anda, aga soovitas mul linnu koju viia, pimedasse karpi panna ja 24 tunni jooksul vaadata, mis juhtub. 24tundi pidi kõige kriitilisem aeg olema. Ülejäänud tee koju kõndisin lind peos püüdes võimalikult kiiresti teha, samas võimalikult vähe lindu raputada.

Nagu soovitatud katsusin kodus linnule võimalikult rahuliku ja pimeda pesa teha. Algul viskus lind veidralt küljelt, küljele, kuid peagi proovis juba tiibu lehvitada ja varsti jäi pimeduses rahulikuks. Pidin siiski ööseks tööle jääma ja lahkusin kodust mureliku südamega.

Hommikul kiirustasin lindu piiluma ja mulle vaatas vastu paar uudishimulikku silmi ja täitsa iseseisvalt kahel jalal seisev lind, kes kogu hingest lennata oleks tahtnud. Proovisime küll lennuharjutusi teha, aga jõudu ei olnud veel siiski piisavalt. Olin siiski optimistlik, sest pidasin seismisvõimet ja suutlikkust tiibu liigutada ja kõndida suureks edasiminekuks. Magasin paar tunnikest ja sama tegi linnuke.

Õhtul tuli peika koju ja proovis ka natuke veterinaari mängida ja linnu olukorda uurida, teda seejuures võimalikult vähe segades. Lind hoidis siiski kuidagi ühele küljele viltu. Aga ilmselt oli ta ka väga korraliku põrutuse saanud ja mõni ime, et sellest kaua taastub. Läksime ise magama ja lasime ka linnul veel puhata. Hommiku poole äratas peika mind öeldes, et talle tundub, et lind on tagurpidi, kuna kuulis rapsimist. Teadsin, et ilmselt tehakse tiivaharjutusi, aga igaks juhuks piilusime veel korra ja lind oli täitsa jalul, tundus ainult natuke unine veel.

Paari tunni pärast saatsin oma teise poole tööle ja küsisin veel, mis ta arvab, kas linnuga saab kõik korda ja mis ma edasi peaks tegema. Otsustasin, et helistan uuesti arstile ja lasen kellelgi ta üle vaadata. Kahjuks aga, ei olnud siis enam kedagi üle vaadata. Linnukese jõuvarud olid otsa saanud ja seekord vaatasid mind ainult klaasistunud silmad.

Oleksin pidanud selleks valmis olema, aga ei olnud. Ta ju nii tahtis elada ja olin kinni hakanud igast väiksemast märgist, et temaga võib veel kõik korda saada. Ma ei tea, kas tegin kõik õigesti või kas tegin üldse midagi õigesti ja tunnen ennast siiani natuke süüdi. Mul ei ole varem lindudega üldse kogemust olnud ja ega tegelikult ei ole Eestis ka eriti arste, kes selliste leidlastega tegeleksid. Võib-olla oleksin ma pidanud laskma loodusel oma rada minna, kuid idee sellest, kuidas mu väike sõber veel tunde paanikas teel lebab ja autod kõrvalt mööda tuhisevad, lõpuks saatusliku löögi andes või siis lõpuks keegi kass linnu avastab, teeb veel rohkem haiget. Katsun mõelda, et andsin oma sõbrale vähemalt võimaluse võidelda. Või kui mitte seda, siis vähemalt rahuliku koha suremiseks.

Muide, oma lindu mattes uurisin teda veelkord ja ilmselt siiski rindmik oli korralikult viga saanud. Seda ma ka kahtlustasin, kuigi keskendusin lolli peaga tiibadele. On täielik ime, kuidas nii väike olend pärast nii kõva matsu suutis võidelda veel 1,5 päeva, ikka veel üritada ja säilitada vaprus. Elu on vahel julm ja rohkem elupäevi sellele imelisele olendile ei jagunud. Minule tundub, et leidsin ja kaotasin ühe pisikese sõbra, kes suutis mind selle vähese aja jooksul inspireerida ja hingepõhjani liigutada.

Läksin autokooli…ja välja enam ei saanud

Aega läks, aga asja sai. Pärast seda, kui mu ema endale lõpuks load ja autogi sai, otsustasin, et aitab naljast, pole minagi kehvem ju ja nii ma autokooli läksingi. Kool asub mõnusalt kesklinnas ja teooria tunnid on siiamaani huvitavad olnud. Siiski ei kulge kõik päris sekeldusteta. Eelmine nädal, kui tund läbi sai ja ma jube ruttu koju tahtsin, sest kell oli juba 21, otsustasin kasutasin väljapääsuks ust, mis trammipeatusele ja kõigele muule lähemal on. See väike tõsiasi, et see lukus oli, ei morjendanud mind sugugi, sest see oli ju ometi selline lukk, mida näpulükkega lahti teha saab. Minule järgnes veel kaks tüdrukut. Alla korrusele jõudes olid aga välisukse ees juba trellid ja kõik oli suletud, samuti sulges ka uks meie selja taga. Uksekellale mõistagi ei vastanud keegi, samuti ei võtnud õpetaja telefoni vastu. Lõpuks sain kätte sekretäri või kellegi, kes ütles, et helistagu turvafirmasse. Õnneks aga ei pidanud seda sammu ette võtma, kuna ühe tüdruku peika oli läheduses ja neiu seletas talle pikalt ja laialt, kuidas ta meid päästma tulla saab. Sangarlikult see tal ka õnnestus. Kui minu peika sellest kuulis, ütles ta muidugi, et loll poiss, oleks võinud hoopis talle helistada ja nad oleksid rahus õlut jooma läinud. Nojah, ma nüüd ootan, mis edasi saama hakkab, natuke kardan juba sõidutunde ette.

Sophy

Kuigi Sophy, mu “uus” ustav kaaslane ei ole sõida minuga sugugi nii palju kui võiks ja ühtlasi ma peaks 24/7 tema kumme pumpama, et need lõpuks korralikult täis saada, on temaga päris kenasid hetki olnud.

Eile näiteks tulime turult hea saagiga tagasi. SavedPicture-2014724153830.jpg

Täna aga veetsime aega Kadriorus.
SavedPicture-2014724153735.jpg

Olen ajast maha jäänud ehk tegelikult ma käisin ka laulupeol ju

Täitsa lõpp, mis ajaga toimub, kuidas see saab nii kiiresti liikuda? Ma olen veendunud, et hommikul ärgates olen ma 60 aastane ja jutustan lastelastele, kuidas nad peaksid oma noorust nautima, sest homme oled juba pensionil.

Igatahes, hästi lühidalt: Laulupidu oli. Lahe oli. Väga oleks tahtnud ise laulda. Üürgasin seda ka teha, aga no kaare alla oleks ka tahtnud saada. Muide, kui ma Tartus käisin ja pärast paari veiniklaasi back street boysi karaoke videod leidsin, siis mu sõber kommenteeris, et tema mäletab, et kunagi ma ikka oskasin laulda. Ise ma arvan, et laulan siiamaani nagu hõbekõri. Ehk siis mul on kaval plaan järgmine laulupidu ise ka esineda. Niisama chillida ja kuulata oli siiski ka väga mõnus.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Tantsupidu

See aasta ma ei lootnud sugugi tantsupeole jõuda, piletid müüdi läbi ju nii kiiresti. Aga kui peika reede hilisõhtul, või õigemini öösel, teatas, et sai kaks pietit laupäevaks, olin muidugi õnnelik. Viimati käisin tantsupeol päris pisikesena. Kui ise lauldud sai, siis saime küll peaproovi vaadata, aga ega sellele väga ei keskendunud. Seepärast olin eriti elevil tantsupeole minnes.

Pidu oli tõepoolest väga tore. Tantsud olid väga hästi seatud. Liisi Koiksoni ja Lauri Saatpalu hääled nagu ikka suurepärased. Istusime päris ees ja kujundeid muidugi ei näinud, selles suhtes on tantsupidu ikka etem telekast vaadata, aga miski ei ole siiski võrdväärne ise selle meeleolu kogemisega, mis seal koha peal oli. Meil olid äärekohad ka, tantsijad möödusid nii lähedalt, et iga näoilme oli näha.

Tavaliselt on ikka laulupidu see emotsionaalsem osa pidustustest. Aga kui enam kui 9000 inimest tuljakut tantsida vihub, siis tuleb ikka kananahk peale küll. Paratamatult mõlgutasin mõtteid, et tahaks ise platsil olla. Ehk ühel heal päeval see ka juhtub, kunagi ei või teada ju.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA OLYMPUS DIGITAL CAMERA OLYMPUS DIGITAL CAMERA OLYMPUS DIGITAL CAMERA OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

New Yorgi inimesed

Jälgin Facebookis sellist gruppi nagu Humans of New York, mis on ühe mehe projekt pildistada inimesi tema kodulinnas ja jagada nende lugusid. Nii lihtne, aga nii geniaalne. Paljud lood on väga inspireerivad või mõtlema panevad.

Minu üheks lemmikuimaks on sellle härrasmehe mõte.

tumblr_n7xz2wGkEq1qggwnvo1_1280

“I’ve been a deep believer my whole life. 18 years as a Southern Baptist. More than 40 years as a mainline Protestant. I’m an ordained pastor. But it’s just stopped making sense to me. You see people doing terrible things in the name of religion, and you think: ‘Those people believe just as strongly as I do. They’re just as convinced as I am.’ And it just doesn’t make sense anymore. It doesn’t make sense to believe in a God that dabbles in people’s lives. If a plane crashes, and one person survives, everyone thanks God. They say: ‘God had a purpose for that person. God saved her for a reason!’ Do we not realize how cruel that is? Do we not realize how cruel it is to say that if God had a purpose for that person, he also had a purpose in killing everyone else on that plane? And a purpose in starving millions of children? A purpose in slavery and genocide? For every time you say that there’s a purpose behind one person’s success, you invalidate billions of people. You say there is a purpose to their suffering. And that’s just cruel.”

See on nii ilusalt, aga valusalt öeldud. Ja ma nõustun temaga. Aga nõustumine ei olegi oluline, tähtis on see, et temale läheb see korda, see on killuke ühe mehe loost ja samas osa paljudest teistest lugudest.

Minu teine lemmik on rõõmsamat sorti.

tumblr_n76bhqwlaQ1qggwnvo1_1280

“Speak slowly, we’re German.””What’s your favorite thing about her?””…. she’s there.””When did you most appreciate her being there?” He made a slightly puzzled expression, then turned to his wife and started speaking in German. She looked up at the sky for a second, then said: “He is island in my life.”

Kogu situatsioon on minu peas nii elavalt selge, naise näoilme ja nende kehakeel, mis peegeldab head suhet. Minul on ka minu saar.

Rohkem New Yorgi inimesi leiab http://www.humansofnewyork.com/

Mõelge, mida ütleksite teie, kui teie käest küsiks keegi, milline on olnud teie kõige ilusam hetk. Aga mis on teie kõige suurem katsumus? Milline on teie lugu? Mina valmistan vaikselt oma kõnet, juhul kui kunagi New Yorgis seda fotograafi kohtama peaksin, maailm on ju väike.