Väike hall linnuke, kes tahtis elada

Eelmine nädal kohtusin ühe imetillukese ja imeilusa olevusega. Meie kohtumine oleks võinud olla rõõmus sündmus, aga kahjuks see seda ei olnud, sest ühel meist oli valus ja paha.

Neljapäeva õhtul sain sõbrannaga kadriorus kokku ja veetsime koos mõnusalt aega. Pärast kiirutasin koju, sest pidin veel ööseks tööle minema. Poolel teel sõitis vastu väike tüdruk rulluiskudel ja hüüdis sõbrale, et üks lind on tee peal. Proovisin vaadata, mis linnuga juhtunud on, kuid sekundi pärast kihutas auto ohtlikult lähedalt mööda ja pigistasin silmad kinni, et mitte linnu sisikonda näha. Läks õnneks ja silmad avades leidsin täitsa elus, aga ilmselgelt vigastatud ja hirmunud pisikese halli linnu. Võtsin linnu pihku ja tõin muru peale. Oleksin ta sinna jätnud, aga linnusilmad vaatasid mind selleks liiga paanikas ja liiga elu täis pilguga. Otsustasin helistada loomade kiirabisse ja küsida, mida sellises olukorras üldse tegema peaks. Telefonile vastas äärmiselt meeldiv naisterahvas, kes arvas, et ilmselt oleks targem lind magama panna, aga igaks juhuks kellegi telefoninumbri, kes spetsiaalselt lindudega tegeleb. Ühtlasi suutis ta minu ärevust piisavalt leevendada, andes nõu stiilis “aga otsi mingi puupulk ja kirjuta number maha”.

Järgmise kõne peale vastas samuti väga tore naine, kes uuris täpselt linnu seisukorra kohta. Selgus, et linnu tiib on terve, samuti tundus jalg olevat, ometi ei suutnud ta seista vaid püsis abitult ühe külje peal. Palju lootust ei julgenud naine anda, aga soovitas mul linnu koju viia, pimedasse karpi panna ja 24 tunni jooksul vaadata, mis juhtub. 24tundi pidi kõige kriitilisem aeg olema. Ülejäänud tee koju kõndisin lind peos püüdes võimalikult kiiresti teha, samas võimalikult vähe lindu raputada.

Nagu soovitatud katsusin kodus linnule võimalikult rahuliku ja pimeda pesa teha. Algul viskus lind veidralt küljelt, küljele, kuid peagi proovis juba tiibu lehvitada ja varsti jäi pimeduses rahulikuks. Pidin siiski ööseks tööle jääma ja lahkusin kodust mureliku südamega.

Hommikul kiirustasin lindu piiluma ja mulle vaatas vastu paar uudishimulikku silmi ja täitsa iseseisvalt kahel jalal seisev lind, kes kogu hingest lennata oleks tahtnud. Proovisime küll lennuharjutusi teha, aga jõudu ei olnud veel siiski piisavalt. Olin siiski optimistlik, sest pidasin seismisvõimet ja suutlikkust tiibu liigutada ja kõndida suureks edasiminekuks. Magasin paar tunnikest ja sama tegi linnuke.

Õhtul tuli peika koju ja proovis ka natuke veterinaari mängida ja linnu olukorda uurida, teda seejuures võimalikult vähe segades. Lind hoidis siiski kuidagi ühele küljele viltu. Aga ilmselt oli ta ka väga korraliku põrutuse saanud ja mõni ime, et sellest kaua taastub. Läksime ise magama ja lasime ka linnul veel puhata. Hommiku poole äratas peika mind öeldes, et talle tundub, et lind on tagurpidi, kuna kuulis rapsimist. Teadsin, et ilmselt tehakse tiivaharjutusi, aga igaks juhuks piilusime veel korra ja lind oli täitsa jalul, tundus ainult natuke unine veel.

Paari tunni pärast saatsin oma teise poole tööle ja küsisin veel, mis ta arvab, kas linnuga saab kõik korda ja mis ma edasi peaks tegema. Otsustasin, et helistan uuesti arstile ja lasen kellelgi ta üle vaadata. Kahjuks aga, ei olnud siis enam kedagi üle vaadata. Linnukese jõuvarud olid otsa saanud ja seekord vaatasid mind ainult klaasistunud silmad.

Oleksin pidanud selleks valmis olema, aga ei olnud. Ta ju nii tahtis elada ja olin kinni hakanud igast väiksemast märgist, et temaga võib veel kõik korda saada. Ma ei tea, kas tegin kõik õigesti või kas tegin üldse midagi õigesti ja tunnen ennast siiani natuke süüdi. Mul ei ole varem lindudega üldse kogemust olnud ja ega tegelikult ei ole Eestis ka eriti arste, kes selliste leidlastega tegeleksid. Võib-olla oleksin ma pidanud laskma loodusel oma rada minna, kuid idee sellest, kuidas mu väike sõber veel tunde paanikas teel lebab ja autod kõrvalt mööda tuhisevad, lõpuks saatusliku löögi andes või siis lõpuks keegi kass linnu avastab, teeb veel rohkem haiget. Katsun mõelda, et andsin oma sõbrale vähemalt võimaluse võidelda. Või kui mitte seda, siis vähemalt rahuliku koha suremiseks.

Muide, oma lindu mattes uurisin teda veelkord ja ilmselt siiski rindmik oli korralikult viga saanud. Seda ma ka kahtlustasin, kuigi keskendusin lolli peaga tiibadele. On täielik ime, kuidas nii väike olend pärast nii kõva matsu suutis võidelda veel 1,5 päeva, ikka veel üritada ja säilitada vaprus. Elu on vahel julm ja rohkem elupäevi sellele imelisele olendile ei jagunud. Minule tundub, et leidsin ja kaotasin ühe pisikese sõbra, kes suutis mind selle vähese aja jooksul inspireerida ja hingepõhjani liigutada.

Advertisements

3 thoughts on “Väike hall linnuke, kes tahtis elada

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s