Stuttgart: 2.päev

Teisel päeval Stuttgartis otsustasime külastada kohalikku loomaaeda. Wilhelma zood peetakse Stuttgarti üheks peamiseks atraktsiooniks. Loomaaed oli koos botaanikaaiaga, mis oli väga ilus, nii taimede, hoonete kui aia poolest. Loomaaed ise ei olnud aga ala poolest üldse eriti suur, Tallinna loomaaed on palju pirakam. Aga loomad olid huvitavad ja elutingimused enamjaolt head.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA OLYMPUS DIGITAL CAMERA OLYMPUS DIGITAL CAMERA OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Väga huvitavad olid laiskloomad, keda ma esimest korda ringi liikumas nägin. Ausalt, nad ei ole nii laisad midagi, lihtsalt väga aeglased. Aga askeldavad visalt, küünised on neil ka päris metsikud, nii et laisklooma käest peksa saada ei tahaks sugugi. 

Otsisime tükk aega gorillasid, keda mina varem näinud ei ole ja kui lõpuks leidsime, siis see oli väga vinge elamus. Nimelt oli loomaaias parasjagu gorillade lasteaed. Üks loomaaia töötaja istus gorilla lastega aedikus ja vaatas nende järgi ja mängis nendega. Ja gorillabeebid muudkui möllasid ringi, aeg-ajalt leidsid mõne uue mänguasja ja siis muudkui mürasid. Vahepeal käisid naist vaatamas ja too näitas neile, kuidas pudelit kasutada või tutvustas uut mängu võimalust. Ausalt, ma ei tea, mis ma olen oma elus valesti teinud, et mina ei saa selle naise asemel gorillalastega tegeleda. Või noh…tegelikult tean küll, ma ei pööranud kunagi bioloogia õppimisele tähelepanu. Nüüd siis istun kontoris ja teen koju tulles oma rottidele pai, asi seegi.

Kuigi Stuttgarti loomaaed ei olnud minu jaoks nii suurejooneline kui näiteks Viini oma, jättis see siiski hea mulje. Paljusid loomi oleks võinudki vaatama jääda. Kahjuks läks mul tuju natuke ära, kui kohvikus väga kehva teeninduse  osaliseks sain ja L. (minu bestikas) pidi ka varsti tagasi Luxemburgi sõitma, niisiis läksime rongi peale, et raudtejaamas hüvasti jätta. Nii mõnigi loom jäi vaatamata, aga vähemalt suurema osa nägime ära.

    OLYMPUS DIGITAL CAMERA OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Peale seda, kui saatsime L.-i rongi peale, läksime peikaga lossi taha parki, kus puhkasime natuke. Tüüp jäi muidugi kohe murule pikali visates magama, mina lebotasin niisama ja tutvusin kohalike hanedega. Mulle nii meeldib, kui linna keskel on ilusaid rohelisi alasid. Käisime veel sushit söömas ja jalutasime ringi ning siis läksime tagasi hotelli, eelmine päev olime ostunud pudeli veini, mille plaanisime avada. Olime mõlemad õhtu lõppedes päris väsinud, aga päev oli päris korda läinud. Mul on nii hea meel, et L. viitsis hoolimata tüütust rongisõidust ja kallitest piletitest meiega aega veeta, ma nii tahaks, et me saaksime tihedamini koos olla, aga vähemalt kui oleme, siis on kvaliteetaeg.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

21 küsimust ja vastust

Leidsin Grete blogist küsimuste-vastuste ankeedi ja tegin aja viitmiseks ka ise ära.

1. Kas oled kelleltki enda nime pärinud?Jah, olen. Ema oli seebikate sõber. Laura Ingallsi järgi Väike maja preerjast. Tegelikult ema tahtis panna Laura Maria (Maria minu vanavanaema järgi), aga…unustas teise nime arä.
2. Millal sa viimati nutsid?Paar päeva tagasi. Ma olen ülevasides nagu väike laps.
3. Kas sul on lapsi? – Ei.
4. Kui oleksid keegi teine inimene, kas oleksid siis iseenda sõber?Vist ikka, kuigi minuga võtab aega, et sõbraks saada. Ma loodan, et ma viitsiks vaeva näha, kui ma see teine inimene oleksin.
5. Kas kasutad tihti sarkasmi? – Jah, ma oskan sarkastiline olla küll. Kuigi viimasel ajal vähem. Mind tegelikult natuke häirib see, kui sarkasmi kasutatakse vabandusena õel olla. Ei ole tegelikult lahe halvasti oelda, kui ei ole kindel, et naljast aru ei saada.
6. Kas kavatsed kunagi benji hüpet teha?Miskiparast ei tundu see nii tohutult lahe, et kindlasti peaksin selle ära tegema. Aga kui kunagi on võimalus, siis kindlasti.
7. Mis on sinu lemmikud hommikuhelbed?Ma ei söö kodus tavaliselt hommikuhelbeid, ainult hotellides ja siis meeldivad mingid sokolaadised asjad. Või müsli hoopiski.
8. Mis on esimene asi, mida märkad inimeste juures?Oleneb, mingit üldist hoiakut ilmselt. Hääletoon on üks esimesi asju, mis meelde jääb.
9. Mis värvi on su silmad?Olenevalt päevast ja tujust kas hallid, rohelised või sinised.
10. Õudukad või õnneliku lõpuga filmid?neist kahest variandist pigem õnneliku lõpuga, aga mitte Hollywoody naistekad.
11. Lemmikud lõhnad?Minu suvila, puusaun, värskelt niidetud muru, fotolaboratoorium, vanad raamatud, hobusetall jne.

12. Suvi või talv? Mõlemad ikka, suvi ehk natuke rohkem, sest ma olen paras külmavares, aga talv meeldib ka.
13. Arvuti või televiisor? – Telekat ei ole mul juba mõnda aega olnud, seega arvuti. Kuigi sarju meeldib mulle telekast rohkem vaadata.
14. Kõige kaugem koht kodust, kus viibinud oled? – Brasiilia.
15. Kas sul on erilisi andeid? – Ma oskan hasti kohvrit pakkida. Aga midagi kasulikumat vist paraku mitte.
16. Kus oled sündinud? Eestis. Tallinnas sündisin, aga kolisin juba väiksena ara.
17. Mis on sinu hobid? Capoeira, lugemine.
18. Kas sul on lemmikloomi? Kaks rotti ja peika. Ja vanaemaga jagame kassi hooldusõigusi.
19. Lemmikud filmid? – A Single Man, One flew over the cuckoo’s nest
20. Kas sul on õdesid ja vendi? Ei.
21. Kes tahaksid olla suureks saades? õnnelik tahan olla.

Pikk nädalavahetus Stuttgartis: 1.päev

Nädalavahetuse veetsime kaaslasega Stuttgartis. Tegu oli juba kaua planeeritud reisiga, sest sisaldas endas kingitust minu kallimale, tema lemmikbändi kontserti. Ühtlasi oli väike vaheldus väga oodatud. Ja mis veel parem, minul oli võimalus näha oma parimat sõbrannat, kes Luxemburgist (jälle) Saksamaale sõitis, lähemal ikka, kui Eestisse sõita.

Hommik hakkas varase äratusega, lennureisid läksid hästi ja kohale jõudes võtsime suuna hotelli poole, et asjad ära panna ja end ruttu natuke värskendada. Ööbisime lennujaama hotellis, nii et see ei oleks tohtinud väga kaugel olla. Kahjuks aga ei läinud see nii libedalt. Buss, mis meid hotellini viis väljus väga harva. Tundus aga, et meil vedas, sest üks tuli kohe, aga bussijuht otsustas meid välja ajada, seletades, et sõidab depoose. Mis siis ikka, ootasime 20 minutit uut bussi. Tundsime oma peatuse ilusti ära ja olime juba õnnelikud, et hotell on nii lähedal, aga bussijuht otsustas suure hooga edasi kihutada. Peika jooksis kohe  seletama, et see oli meie peatus ja et ta meid maha paneks, aga härra sõitis veendunult edasi järgmisesse peatusesse näidates käega suvalises suunas, et siit kümme minutit. Nuputasime siis natuke, et kuidas tagasi minna ja siis kõmpisime pool tundi hotellini, minu kaaslane Saksamaad maa alla kirumas.

Hotell ise oli kena, retseptsiooni neiu väga meeldiv ja voodi piisavalt mugav. Kaua me lebotada ei saanud, sest sõbranna ootas juba kesklinnas, ning kiirustasime rongi peale. Kesklinnas jalutasime ringi, sõime lõunat ühes türgi kohas, mille teenindajad vist küll mitte mingit keelt eriti ei rääkinud, mistõttu meil jälle natuke konflikte tekkis.Stuttgart ise on kena, aga mitte minu lemmiklinn. Mulle tundus, et kõik on natuke liiga ära segatud, poleks nagu seda õiget hõngu. Ajaloolised hooned peensusteni ära restaureeritud kohe moodsa peatänava kõrval. Samas ei ole aga midagi koledat. Sõbranna arvas, et Stuttgart on palju parem, kui ta ootas, mida oli väga hea kuulda.

Õhtul põikasime veel paari poodi, sõime õhtust ja jalutasime peotänaval. Kesköö paiku läksime tagasi hotelli, mina magasin juba rongis, päev oli pikk aga kokkuvõttes siiski hea, vähemalt seltskond oli üle prahi.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Kuidas ma tubli naine olin

Käisime peikaga nädalavahetusel Saksamaal, laupäeva hommikul oli äratus kell 4:30 ja esimene lend frankfurti möödus suures osas magades. Kui olime lõpetanud lufthansa väga mõnusa hommikusöögi ja stjuardess tuli asju ära viima, koristasin kõigepealt enda laua pealt kõik ruttu-ruttu kokku, siis hakkasin suure hooga kaaslase lauda koristama. Kahjuks ei veendunud ma selles, et peika oma kohviga ühele poole saanud oleks, mõistagi ei olnud. Toppisin tassid üksteise sisse, mille tulemusena muidugi kohvi natuke üle voolas ja hakkasin siis seda koristama. Ühtlasi viskasin ära ka veel söömata saiakese. Minu põhjendus selle peale oli “anna andeks, ma ei mõelnud, ma lihtsalt tundsin tungi koristada” Peika vangutas pead ja ütles, et ma olen feministide häbiplekk. Aga ma tahtsin ainult aidata ju.

Khakiroheline unistus

Pärast Brasiilia mõtlesin, et mis võiks olla järgmine suur ja tähtis reis olla ja tõdesin, et ega samaväärset vist tulegi, Brasiilia oli nii suur unistus lihtsalt. Hiljaaega aga lugesin Peter Allisoni “Tee, mis teed, ära ainult jooske”, mis kirjeldab kaasahaaravalt safarigiidi seiklusi ja igapäevaelu. Ja nüüd on mul jälle uus sihtkoht silme ees: ma tahan minna Safarisse ja kõiki loomi oma silmaga näha. See oleks lihtsalt imeline! Kindlasti tahaksin ma ööbida just sellises laagris, kus Peter Allison töötas, aga mul on kahtlane tunne, et isegi kui ma müüks oma neeru ja parema silma, siis läheks see lõbu ikkagi liiga kalliks maksma. Ma väga üritan mitte liiga palju fantaseerida, kuidas minust safarigiid saab ja kõiki loomi nii lähedalt tundma õpin, et saaksin elevantidega koos ujuda, aga ma oleksin ju ometi suurepärane giid! Kõik unistused ei peagi täituma, aga ühel päeval ma lähen kindlasti lõvidele nende koju külla.

Muide, minu teine suur unistus on siiski tagasi Brasiiliasse minna, seekord aga Amazonasesse ja sealse loodusega lähemalt tutvuma. Jällegi on mul ilmselgelt liiga vähe neerusid…

banner-garden-route-safari

Tume torn

Üldiselt ei ole ma väga suur ulmekate ega ka raamatusarjade fänn, Nälja- ja Troonidemängud on minust mööda läinud, Sõrmusteisandast pean lugu, aga ilma, et see mind kõnetaks. Küll aga olen paar viimast aastat lugenud Stephen Kingi “Tumeda torni” sarja. Stephen King oli minu teismeea lemmikautor, kõlagu see kui tahes süngelt (ma päriselt ei kandnud üleni musta, ega kuulanud metalit). Seega oskasin sarjalt palju oodata. “Tume torn” on ilmselt Kingi tippteos, võib-olla isegi elutöö ja ilselgelt ka talle endale oluline. Huvitav on fakt, et esimese raamatu kirjutas King 19-aastasena jättes seejärel fännid aastakümneteks ootama, ülejäänud kuus tulid märksa hiljem. Tume torn on mujal maailmas nii populaarne, et raamatu teemal on loodud hulgaliselt foorumeid, veebilehti ja fanfictioneid.

King on oma tumeda torniga teinud uskumatu töö. Isegi kui jätta kõrvale lugu ise ja jälgida ainult mehe kirjastiili, mingit eriskummalist mänguoskust ja kastist väljaastumist, tuleks Kingile väike aplaus teha. Tumedas tornis on absoluutselt kõike, erinevad maailmad, vampiirid, koletised, zombied, armastuslood, perekond, sõprus, the Beatles, Harry Potter, New York ja maailm tuhandeid aastaid tagasi. Stephen King on raamatusse sisse kirjutanud ka iseenda. Kõige selle keskel kõrgub tume torn.

Tume torn on peategelase, viimase laskuri, Rolanndi, elu ja saatus. Teel kohtub ka oma ka-tetiga, meiekeeli ehk saatusekaaslastega, Eddie, Susannah, Jake´iga ning koeralaadse tegelase Oiga, kõik pärit eri aegadest ja maailmadest. Tegelased kasvavad loo arenedes tõeliselt lähedasteks, nii Rolandile, karmi südamega sõdalasele, kui ka lugejale. Ahjaa, muide, Stephen King on raamatu jaoks välja mõelnud lausa kui mitte päris keele, siis kindlasti murraku.Just seetõttu soovitan lugeda seda originaalkeeles, kuigi ka eestikeelne tõlge on päris hea.

Pean tõdema, et mitte kogu lugu oma seitsmes raamatus ei olnud minu jaoks hingematvalt huvitav, vahepeal oleks tahtnud Kingi natuke tagant utsitada, vahepeal öelda, et ta hoo maha võtaks, mõnikord pööritasin silmi ning kindlasti ei nõustunud kõigega, mida Stephen King kangelastele osaks saada lasi. Ometi oli see peatpööritav seiklus ja ülimalt nauditav lugemine. Nüüd, kus raamat on läbi, igatsen juba Rolandit ja tema sõpru. Viimast lehekülga lõpetades olin päris jupp aega vapustatud. Võiks olla ehk lohutuseks, et Stephen King on kirjutanud tumedale tornile veel kaheksanda raamatu, õnneks küll mitte ajaliselt järgneva, aga usun, et lasen tegelastel elada mälestustes just nii nagu kõik jäi. Maailm on edasi liikunud.

darktower102411

“The man in black fled across the desert, and the gunslinger followed.”

Saaremaa

Saaremaal käisime juba siis, kui troopikakuumus veel Eestisse jõudnud ei olnud, küll aga esimesed soojad ilmad ja valged ööd. Külastasime Koguva küla Muhumaal, kuhu oleks hea meelega kauemaks jäänud. Mängisime discgolfi, milles meie võistkond küll väga osav ei olnud, sest suurema osa ajast otsisime taldrikut võsas taga ja lõpuks jäigi mäng pooleli, sest pidime juba edasi sõitma. Vaatasime ka Kaali meteoriidikraatri üle. Ööbisime Mändjalal ja veetsime ülimõnusa saunaõhtu suitsulesta ja kohaliku õllega. Järgmine päev külastasime Kuressaare linnust, kus saime vibu lasta ja münte teha ning uudistasime Angla tuulikuid. Vahel on nii tore kodus turist olla.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA OLYMPUS DIGITAL CAMERA OLYMPUS DIGITAL CAMERA OLYMPUS DIGITAL CAMERA OLYMPUS DIGITAL CAMERA OLYMPUS DIGITAL CAMERA