Khakiroheline unistus

Pärast Brasiilia mõtlesin, et mis võiks olla järgmine suur ja tähtis reis olla ja tõdesin, et ega samaväärset vist tulegi, Brasiilia oli nii suur unistus lihtsalt. Hiljaaega aga lugesin Peter Allisoni “Tee, mis teed, ära ainult jooske”, mis kirjeldab kaasahaaravalt safarigiidi seiklusi ja igapäevaelu. Ja nüüd on mul jälle uus sihtkoht silme ees: ma tahan minna Safarisse ja kõiki loomi oma silmaga näha. See oleks lihtsalt imeline! Kindlasti tahaksin ma ööbida just sellises laagris, kus Peter Allison töötas, aga mul on kahtlane tunne, et isegi kui ma müüks oma neeru ja parema silma, siis läheks see lõbu ikkagi liiga kalliks maksma. Ma väga üritan mitte liiga palju fantaseerida, kuidas minust safarigiid saab ja kõiki loomi nii lähedalt tundma õpin, et saaksin elevantidega koos ujuda, aga ma oleksin ju ometi suurepärane giid! Kõik unistused ei peagi täituma, aga ühel päeval ma lähen kindlasti lõvidele nende koju külla.

Muide, minu teine suur unistus on siiski tagasi Brasiiliasse minna, seekord aga Amazonasesse ja sealse loodusega lähemalt tutvuma. Jällegi on mul ilmselgelt liiga vähe neerusid…

banner-garden-route-safari

Advertisements

2 thoughts on “Khakiroheline unistus

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s