10 mind mõjutanud raamatut

Facebooki ei taha postitada, teen siin. Päris keeruline ülesanne ja rasked valikud, aga panin kirja need, mis esimesena pähe tulid. Kindlasti võiks veel pikema nimekirja teha.

1. Antoine de Saint-Exupéry “Väike prints”- olen juba varemgi siin printsist kirjutanud, aga ilmselgelt on see raamat mind mõjutanud. Väike prints on aegade algusest saati minuga olnud nagu ustav sõber.

2. James Herriot “Lood igasuu ilusatest ja imelistest loomadest”- Ja kõik teised tema teosed. Ma ei saa kuidagi öelda, et õppisin Herriotilt armastama loomi, kindlasti mitte, see oli juba varem. Aga mäletan väga selgelt kuidas me terve perega tema raamatuid lugesime, naerdes ja nuttes. Väiksena tahtsin loomaarstiks saada (nagu Herriot) ja oma loomade varjupaiga avada.

3. Erich Maria Remarque “Läänerindel muutuseta”- Põhikooli ajal lugesin matemaatika tunni ajal salaja kirjanduse õpikut, kus oli katkend sellest raamatust. Keskkooli ajal tuli see taas teemaks ja olin mingi aeg väga selle teose ja Remarque´i lummuses.

4. Franz Kafka “Metamorfoos”- Nutsin seda lugedes nagu väike laps, nii selge oli viha ebaõigluse ja hoolimatuse suhtes.

5. Victor Hugo “Hüljatud”- Olime emaga Pariisis, kui õhtul hotellis enne magama minekut Hüljatuid lugesin ja kõik tundus käegakatsutavalt reaalne. Hüljatute temaatika meeldib mulle aga ka juba lapsest saati, keegi veel mäletab seda prantsuse multikat?

6. Jüri Üdi luulekogu- oi, kuidas ma Jüri Üdi lugesin! Teadsin vist päris mitmeid luuletusi peast.

7. Harry Potter- suht ebaoriginaalne

8. Janete Winterson “Kirg”- minu arust on Wintersoni stiil nii ilus ja kaasahaarav, et lugedes tekivad külmavärinud. Ning oi, kuidas ma tahtsin kedagi nii väga palju armastada.

9. Haruki Murakami “Norra mets”- võib-olla ma lugesin seda lihtsalt õigel ajal ja õiges kohas, sel hetkel oli see raamat mulle psühholoogi eest.

10. Stephen Kingi Tumeda torni sari- Kingi olen väga palju lugenud, aga Tume torn viis teise maailma.

Maailma ilusaim raamat

Üks esimestest asjadest, mis ma Itaalias olles tegin, oli kooliõpilastele mõeldud poe külastamine ja sealt itaaliakeelse “Väikese printsi” ostmine. Kusjuures täitsa ise. Kuigi ma saan itaalia keelest kohati täitsa normaalselt aru, on rääkimine minu jaoks ikka väga keeruline, seega rõõmustan ka üksikute sõnade üle, millega ma hakkama saan. Ei tule see keele õppimine nii kergelt, kui tahaks. Aga “Il Piccolo Principe” ostsin just selleks, et natuke harjutada. Väike prints on juba lapsest saati minu suur lemmik olnud. Ei ole teist raamatut, mida niimoodi peast teaksin, kui seda. Kui ma olen natuke kurb või nostalgiline, piisab väikese printsi sirvimisest, et mind naeratama panna. Itaalia keelset raamatut sirvides oli äratundmisrõõm suur ja nüüd on kuhjaga motivatsiooni, et oma hääldust ja sõnavara harjutada.

images

Inimesed sinu kodus kasvatavad viis tuhat roosi ühes aias…ja ei leia, mida nad otsivad…Ja ometi võiksid nad leida, mida otsivad, ühestainsast roosist või tilgast veest…

Te olete ilusad, kuid te olete tühjad. Muidugi, mõni möödamineja võiks ju arvata, et ka minu roos on teie sarnane. Aga tema üksi on tähtsam kui teie kõik, sest et mina teda kastsin, mina panin talle klaaskupli peale, mina andsin talle kaitseks tuulevarju, mina tapsin tal röövikuid (peale kahe või kolme, et oleks ka liblikaid), mina kuulasin tema kurtmist või uhkeldamist, mõnikord ka tema vaikimist, sest ta on ju minu roos.

Khakiroheline unistus

Pärast Brasiilia mõtlesin, et mis võiks olla järgmine suur ja tähtis reis olla ja tõdesin, et ega samaväärset vist tulegi, Brasiilia oli nii suur unistus lihtsalt. Hiljaaega aga lugesin Peter Allisoni “Tee, mis teed, ära ainult jooske”, mis kirjeldab kaasahaaravalt safarigiidi seiklusi ja igapäevaelu. Ja nüüd on mul jälle uus sihtkoht silme ees: ma tahan minna Safarisse ja kõiki loomi oma silmaga näha. See oleks lihtsalt imeline! Kindlasti tahaksin ma ööbida just sellises laagris, kus Peter Allison töötas, aga mul on kahtlane tunne, et isegi kui ma müüks oma neeru ja parema silma, siis läheks see lõbu ikkagi liiga kalliks maksma. Ma väga üritan mitte liiga palju fantaseerida, kuidas minust safarigiid saab ja kõiki loomi nii lähedalt tundma õpin, et saaksin elevantidega koos ujuda, aga ma oleksin ju ometi suurepärane giid! Kõik unistused ei peagi täituma, aga ühel päeval ma lähen kindlasti lõvidele nende koju külla.

Muide, minu teine suur unistus on siiski tagasi Brasiiliasse minna, seekord aga Amazonasesse ja sealse loodusega lähemalt tutvuma. Jällegi on mul ilmselgelt liiga vähe neerusid…

banner-garden-route-safari

Tume torn

Üldiselt ei ole ma väga suur ulmekate ega ka raamatusarjade fänn, Nälja- ja Troonidemängud on minust mööda läinud, Sõrmusteisandast pean lugu, aga ilma, et see mind kõnetaks. Küll aga olen paar viimast aastat lugenud Stephen Kingi “Tumeda torni” sarja. Stephen King oli minu teismeea lemmikautor, kõlagu see kui tahes süngelt (ma päriselt ei kandnud üleni musta, ega kuulanud metalit). Seega oskasin sarjalt palju oodata. “Tume torn” on ilmselt Kingi tippteos, võib-olla isegi elutöö ja ilselgelt ka talle endale oluline. Huvitav on fakt, et esimese raamatu kirjutas King 19-aastasena jättes seejärel fännid aastakümneteks ootama, ülejäänud kuus tulid märksa hiljem. Tume torn on mujal maailmas nii populaarne, et raamatu teemal on loodud hulgaliselt foorumeid, veebilehti ja fanfictioneid.

King on oma tumeda torniga teinud uskumatu töö. Isegi kui jätta kõrvale lugu ise ja jälgida ainult mehe kirjastiili, mingit eriskummalist mänguoskust ja kastist väljaastumist, tuleks Kingile väike aplaus teha. Tumedas tornis on absoluutselt kõike, erinevad maailmad, vampiirid, koletised, zombied, armastuslood, perekond, sõprus, the Beatles, Harry Potter, New York ja maailm tuhandeid aastaid tagasi. Stephen King on raamatusse sisse kirjutanud ka iseenda. Kõige selle keskel kõrgub tume torn.

Tume torn on peategelase, viimase laskuri, Rolanndi, elu ja saatus. Teel kohtub ka oma ka-tetiga, meiekeeli ehk saatusekaaslastega, Eddie, Susannah, Jake´iga ning koeralaadse tegelase Oiga, kõik pärit eri aegadest ja maailmadest. Tegelased kasvavad loo arenedes tõeliselt lähedasteks, nii Rolandile, karmi südamega sõdalasele, kui ka lugejale. Ahjaa, muide, Stephen King on raamatu jaoks välja mõelnud lausa kui mitte päris keele, siis kindlasti murraku.Just seetõttu soovitan lugeda seda originaalkeeles, kuigi ka eestikeelne tõlge on päris hea.

Pean tõdema, et mitte kogu lugu oma seitsmes raamatus ei olnud minu jaoks hingematvalt huvitav, vahepeal oleks tahtnud Kingi natuke tagant utsitada, vahepeal öelda, et ta hoo maha võtaks, mõnikord pööritasin silmi ning kindlasti ei nõustunud kõigega, mida Stephen King kangelastele osaks saada lasi. Ometi oli see peatpööritav seiklus ja ülimalt nauditav lugemine. Nüüd, kus raamat on läbi, igatsen juba Rolandit ja tema sõpru. Viimast lehekülga lõpetades olin päris jupp aega vapustatud. Võiks olla ehk lohutuseks, et Stephen King on kirjutanud tumedale tornile veel kaheksanda raamatu, õnneks küll mitte ajaliselt järgneva, aga usun, et lasen tegelastel elada mälestustes just nii nagu kõik jäi. Maailm on edasi liikunud.

darktower102411

“The man in black fled across the desert, and the gunslinger followed.”

Uued raamatud!

Ostsin täna üle pika, pika aja ‘raamatupoes. Varem juhtus seda ikka päris tihti, praegu nii vaba ruumi raamaturiiulitel kui aega lugemiseks on vähemaks jäänud. Täna aga tõin koju mõned uued asukad.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

 

“Loodus ja rännakud” on väga hea leid. Appollost allahindlusega kõigest 2.99 eurot. Mul ei olegi kodus ühtegi sellist iluraamatut, kust ise aegajalt ilusaid pilte vaadata või mida külalised sirvida saaks, kuni ma kohvi keedan näiteks. Selle raamatu puhul meeldib mulle aga see, et tegu pole ainult iludusega, lisaks piltidele on raamatus lühikesed intervjuud fotograafidega ja lood sellest, kuidas nad oma fotodeni jõudnud on. Inspireeriv.

Pean tunnistama, et Ian McEwani “Päikesest” ostsin, kuna see oli ülimalt soodsa hinnaga ning punasest sarjast. Punase sarjaga väga mööda panna ei saa, ootan juba lugemist.

Tavaliselt ma kokaraamatuid ei osta, aga kui nägin neid kahte nii odava hinnaga mulle vastu vaatamas, siis pidin nad koju tooma. Türgi ja Portugali köögid on ühed mu kõige lemmikumad rahvusköökidest. Natuke nostalgiliseks muudab ka, just Türgis olles õppisin veidi rohkem köögis tegutsema, jälgisin, kuidas kohalikud pliidi ääres askeldasin, kirjutasin tarkusi üles ja aitasin kaasa ka. Peakski proovima, kas sellest kõigest midagi meeles on.

Viimasena pisike taskugiid järgmiseks reisiks. Pole just see, mida saada lootsin, aga mujalt ei viitsinud ka otsima hakata ja ehk on natuke abiks ikka.

Nüüd tahaks juba lugema asuda, kahju, et see viimasel ajal nii unarusse jäänud on.

Vabandust, me lendasime maandumisrajast üle!

Ma armastan lennukiga lendamist. Mulle meeldib õhkutõusmine ja maandumine ja pea kõik, mis sinna vahele jääb. Ja lennujaamad meeldivad ka. Kuigi tean muidugi väga hästi, et kõik see askeldamine võib ka kohutavalt tüütu olla ja ma ilmselt hakkaks nutma, kui peaks veel ühe öö oma elus lennujaamas veetma.

Täna oli mul vaba päev ja otsisin raamaturiiulilt midagi põnevat. Leidsin Stephan Orthi ja Anetje Blinda “Vabandust, me lendasime maandumisrajalt üle!”, mis kirjeldab kurjoosseid juhtumeid reisilennukite pardalt.

Kuigi see seisab riiulis juba ammu, on ikka veel muhe sirvida. Mõned parimad killud, mis leidsin:

* Kui meie Lufthansa Airbus Frankfurdi lennujaamas pärast 25-minutilist viivitust lõpuks ettenähtud stardipositsioonile jõudis, ütles kapten: “Mu daamid ja härrad, halvim meie tänasel lennul Barcelonasse on möödas, me leidsime stardiraja üles.”

* Pärast kõva mürtsuga maandumist tuli teadaanne: “Maandumisrada hüppas meile vastu.”

* Pärast meie Air Berlini lendu Monastirist Düsseldorfi õnnelikku maandumist plaksutasid paljud reisijad tunnustavalt. Seepeale ütles kapten: “Lugupeetud daamid ja härrad. Suur tänu aplausi eest, aga ma pean teile tunnistama, et ka mõned päevad tagasi õnnestus meil maandumine Düsseldorfis hästsi.”

Kahjuks pean tunnistama, et endal ei ole nii vaimukaid juhtumeid lennureisidel ette tulnud. Võimalik, et põhjus on selles, et viimasel ajal suudan magama jääda juba enne õhkutõusmist ja pahatihti ärkan maandumise ajaks. Küll aga oli viimati Ryanairi lennul Düsseldorfi väga sümpaatne ja ülienergiline stjuuard, kes imiteeris väga valju häälega Ryanairi pasunat (seda, millele järgneb õhkutõusmisel ja maandumisel reisijate tänamine ja Ryanairi täpsuse kiitmine) ning iga reisijat kiitis, kui turvavöö oli ilusti kinnitatud. Tegi tuju päris heaks ikka küll.