Ski Trip to Bardonecchia

I have a secret love for snowboarding. Well, not so secret anymore, but definitely a strong love. My boyfriend took me snowboarding on one of our first dates and ever since I have been in love with him and with this sport. He has been a very patient teacher (although I am a rather complicated person to teach) and this year was my first ever ski trip. Oh, how I waited it! We decided to go to Bardonecchia, which is close to Torino, the 2006 Olympic city. Although I was very excited, the thought of snowboarding on real mountains was a bit scary. But it all went so much better than expected.

On our first day on the mountain we had a perfect sunny weather. It was sunny enough to make my face tomato red for the next two days, but it felt just perfect. The snow was also good and a bonus was that there wasn´t so many people as my boyfriend had always warned me about. I practiced and learned and soon enough felt rather good about myself. There are many different slopes in Bardonecchia, some are very steep, some better for beginners. I was happy that I could also try the Olympic one, although it did scare me a bit.

On our second day we got a different kind of perfect weather. It has been snowing the entire previous night and kept snowing a bit during the day. I think I will always remember that feeling of perfect fresh snow under my board. There was so much fresh snow that we managed to get stuck in it, of course that happened when we went off piste (nothing dangerous, it was still in the ski resort). When going off piste the layer of snow is very thick and when you fall it is very easy to get stuck. For a moment I thought I will stay there in the snow for real, but we managed to push our limits and I can say now that it was another awesome experience. We also spent some time in snowpark, where I tried my first tiny jumps and rails. I felt really proud.

The whole experience was definitely one of the greatest I´ve ever had. If I had to change anything in Bardonecchia, then it would be opening hours. It felt totally unfair that we had to leave around 4:30 in the afternoon, leaving us with only 6 hours of intense training when I was ready for 6 more. Needless to say that my legs didn´t agree with me the next day.

Here are some tips that I find useful for first-time visitors in Bardonecchia:

1. If you are a student then you get 50% of discount, but you should fill a form before and not forget to take your student card with you.

2. If you think that it will be too much hassle or just too expensive to take the equipment with, consider renting it. I took everything else with me except the board. If you choose to rent, do your homework, it might be cheaper to register for it before.

3. Start your day early, there are less people in the morning and the day passes so quickly.

4. Wear your protections. Really, I don´t know what I would do without the big-butt pants, let alone the knee protections and of course most important, the helmet.

5. Have fun!

I really miss Bardonecchia already, can´t believe that soon is the time to put the snowboard aside for so many months.

SavedPicture-201522422528.jpg

SavedPicture-201521414228.jpg SavedPicture-20152141410.jpg SavedPicture-2015214135929.jpg

Lemmikkoht

Eelmine nädalavahetus oli täis hullumeelset logistikat ja täiesti suurepärane. Reedel sõitsin endiste töökaaslastega Tartu lähedale sünnipäevale, mille raames peeti ülivinged 80ndate aastate olümpiamängud. Koht oli väga kena, seltskond super ja rahmeldamist palju. Teele asusime millalgi öösel. Kell pool viis hommikul jõudsin juba (või alles) uude sihtkohta Tarsi turismitallu, kus toimus capoeira laager. See koht on kuidagi väga eriline. Olen seal ka kunagi varem käinud, kui teismeline olin, korraldati seal näiteringi laagreid ja mul on sellest ajast head mälestused. Muide, Priit Võigemast ja Evelin Pang abiellusid seal samas kohas. Teismeline mina oli suur fänn ja hakkas kohe ka enda pulmi planeerima.

Hommikul pool viis tundusid vanad stiilselt lagunenud majad, puukujud ja lage hoov väga nõiduslikud. Kõik juba magasid ja otsisin tükk aega, kus kõik rahvas on. Laager ise oli muidugi ülimalt hea. Ma armastan oma capoeira seltskonda ja trenne ja kõike sinna juurde käivat. Kohe talu kõrval on raba, kus käisime laukas ujumas. Ootan järgmist korda samas kohas, samade inimestega.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA OLYMPUS DIGITAL CAMERA OLYMPUS DIGITAL CAMERA OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Lissabon

Mainisin siin juba korra, et käisin eelmine nädal Lissabonis. Seekord ei olnud aga tegu turismiga. Lissabonis toimus selline projekt nagu 7 Days, 7 Causes, mida korraldas Ginga Brasi ning ka meie capoeira grupp Eestist oli sinna kutsutud. Lisaks meile oli veel rahvast Bulgaariast, Tšehhist, Poolast, Inglismaalt, muidugi ka Portugalist. Põhirõhk üritusel oli capoeiral, aga  saime proovida ka palju uusi asju nagu kizomba, afro tants, näitlemine, kaasaegne tants ning üks päev tegime näiteks prügist pille. Mina ei olnud üritusel kahjuks seitset päeva, vaid ainult kolm täispikka päeva, aga juba need andsid (ja võtsid, aga eelkõige siiski andsid) terve aastajagu energiat.

Mul oli ja on väga hea meel selle võimaluse üle sellisest asjast osa võtta, aga kummalisel kombel ei olnud mul algul suurt isu Lissaboni minna. Põhiliselt kuna ma olin lihtsalt väsinud, viimasel ajal on palju reisimist olnud ja selleks, et ma jälle minekut lubada saaksin, pidin muidugi tööl natuke vaeva nägema, tegin põhimõtteliselt vahetult enne reisi kolm vahetust kahe päevaga. Mineku hommikul olin väsinud ja tüdinud ja tundsin esimest korda elus, et ma ei jõua ja taha enam reisida. Muidugi läks see tunne lennukisse istudes üle ja tundsin ennast jälle hästi. Ma armastan endiselt lendamist ja lennujaamasid ja tunnen ennast selle kõige keskel alati väga koduselt.

Kohale jõudes sain sõnumi, et läheksin ööbimiskoha asemel otse linna. Seal sain kogu kambaga kokku, kahjuks nad just lõpetasid capoeira roda, aga läksime koos sööma ja chillisime natuke linnas. Mina oma kohvrikesega muidugi. Chillimine tähendas ka sambat ja muusikat igal pool, kus käisime. Pärast seda läksime metrooga meie ööbimiskohta, mis asus lasnamäelaadses kohas, aga vist on natuke getom. Meie kodu oli näiteks ümbritsetud kõrge ajaga, mille peale oli asetatud katkised klaaspudelid ja selle ümber oli omakorda kõrge traataed. Ühel õhtul osad meist ka natuke vaesemaks jäid ja loovutasid osa rahast kohalikule kogukonnale, aga see ei rikkunud meie üldist meeleolu.

Meie päevad kulgesid üldplaanis nii, et hommikul 9 paiku hommikusöök, siis 5-6 tundi erinevaid trenne, pärast pillitunnid või capoeira roda ja õhtul pidu hommikuni. Ausalt, ma ei tea, kust inimesed selle energia võtsid, aga kõik, eriti muidugi kohalikud, kargasid ringi nagu energiajänesed. Seda on väga raske seletada, kui inspireeriv see aeg oli, aga ma olin jälle capoeirasse nii armunud, ma tundsin ennast nii vabana ja iseendana ja õnnelikuna ning kui keha oli üliväsinud, siis mõistus puhkas täielikult. Ja kõik need inimesed, kes seal olid, nii meie enda suurepärane grupp, kui kõik teised, olid nii mõnusad.

Ausalt öeldes ei olnud tagasitulek minu jaoks keeruline, kuigi tagasi päris ellu minek võib seda vahel olla, eriti, kui on nii hea aeg olnud kodust eemal. Seekord ma teadsin, et kodus on ka hea ja keegi, kes ootab ja et ma tahan edaspidi samu asju teha ja sama energiaga edasi minna. Hea on võõrsil ja hea on kodus ning sellised tripid on vahel nii olulised.

Oh, see postitus tuli nii hüplik ja emotsionaalne 😀 Aga no need kolm päeva olid ka sellised.

Ma näitaks nüüd pilte, aga ma ei teinud neid. Ühtlasi ei kasutanud ka internetti, sest lihtsalt ei olnud vaja ja ei tahtnud. Aga panen siia ühe pildi väikesest capoeiristast, kah mitte minu tehtud.

1907290_694665183928638_2352157963276247763_n

Ja kui keegi tahab teada, mis värk see capoeira on, millest ma jahun, võib siit pilgu üle lasta:

http://theculturetrip.com/south-america/brazil/articles/disguised-in-dance-the-secret-history-of-capoeira/