Hello

I can´t believe I haven´t been here for a year already, where does the time fly? It´s complicated to start over, but I felt I want to say hi again.

This past year has been a roller coaster, in the best possible meaning. I´ve grown a lot and had amazing time with great people. Unfortunately I haven´t been focused on traveling so much and that´s the main reason I haven´t been here as I felt that everything else is not worth to share in a “travel blog”.

I must admit, I´ve mostly worked, but it´s not boring at all as I love my job. I´ve also worked out hard and enjoyed every moment of it. And I´ve met some awesome new people and had quality time with old ones. Lately I´ve been traveling again as well. Spent a week in Lisbon and toured around the Baltic’s. So all has been well, crazy, busy, scary at times, but very well.

I might pop by again soon, but in the meanwhile, you can check out my Instagram account that I keep active.

❤ #missinghim #love #couple #fun #summer @pikutaja

A post shared by Laura Maasalu (@lauramaasalu) on

Advertisements

Catching up

It´s been a long time since I wrote something here. Life has been a real roller coaster lately. I have extremely busy and yet lacking motivation. I have to admit that I don´t have any real travel plans and I don´t have an idea when I can hit the road again. It feels really strange, but I just have to deal with some “grown up things” for a while. I don´t know what´s gonna happen with this blog as I can´ t really share my trips. Any suggestions? On the brighter side I´m starting to see some light in the end of the tunnel already, just hoping it´s not a train. Just kidding, life is going to change for the better very soon.

Here are some brighter moments I´d like to share with you. Sorry for the poor quality.

WP_000987 WP_000996 WP_001001 WP_001007WP_000936

Hello spring! A weekend retreat

I have been really tired lately so a weekend get-away was gladly welcomed. My mother celebrated her birthday so we headed to my hometown Pärnu to celebrate with her and to charge some batteries. The weather was so much better than expected so we even went to the beach.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA OLYMPUS DIGITAL CAMERA

A cat therapy always makes me feel better. This little guy used to be so shy when he came to my mother´s, but has turned out to be a really awesome cat. And I think he knows himself too how great he is.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

The main food when I visit my mother is all kind of sweets, cakes, candies. This wonderful dessert was on my mom´s birthday table. Party itself was very nice.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

And now I feel that I could use some rest again. This weekend will be a lot busier, but at least the spring brings a bit more light and warmth.

Share Your Word tag

I took the chance to participate in Share Your Word tag. What a great idea!

 

What is your favorite toppings on pizza?

I have not yet found the one and only for me, I usually choose seafood or vegetarian, but I love everything with sun dried tomatoes.

I want to learn more about …

I will learn Italian language, I really want to learn how to speak that language. And I want to learn how to drive the car, I am taking the lessons and really enjoy it.

What are three places you’ve enjoyed visiting?

I left a part of my heart in Brazil. Would go back in Ilha Grande anytime

DSC01850

I had really great time in Malta

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

It is hard to choose so few out of travel destinations, so lastly I show a place closer to me. I am really happy every summer when I get the chance to visit my country home. Everything there is built by my grandfather and I simply love that place. It is a perfect time-off.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Do you prefer eating the frosting of the cake or the cupcake first?

I eat both at the same time.

Bonus question:  What are you grateful for from last week, and what are you looking forward to in the week coming up?

Last week was extremely stressful for me. But in the end I am really proud of myself that I took huge step forward with my thesis and the finish is getting closer. I am so very thankful for my boyfriend that he has been there for me through it all. For the next week I look forward for the first Christmas party, will dress myself up and relax a bit.

26

Uskumatu, et olen olemas olnud juba 26 aastat! See tundub nii müstiline ja suur number. Kuidagi tundub see sünnipäev erilise ja olulisena. Pole ju nagu midagi erilist, aga olen elevil nagu väike laps. Tahan omale ilusat sünnipäeva ja usun ja loodan, et see päev tuleb ilus, et uus aasta tuleb ilus.

25 oli ka kena number. Aasta läks kiiresti, suuri muutusi ei olnud, küll aga uusi eesmärke ja palju mõtteid. Mulle tundub vahel kuidagi väga uskumatu, et elu on selline nagu on. Et praegu, kohe-kohe 26 saades, olen ma õnnelik. Et olen oma elus vähemalt mõned õiged valikud teinud ja olen rajal, mida mulle meeldib avastada. Veel mõned aastad tagasi poleks ma seda uskunud, poleks oodanud, et võib nii hästi olla, et endaga saabki rahul olla.

Halvematel päevadel tundub nagu ei oleks ma mitte kui midagi “saavutanud”. Magistrikraad on ikka veel saamata, erilist karjääri ka pole, oma kodust ei maksa rääkidagi ja koera pole ammugi, paras luuser. Õnneks on ilusaid päevi kordades rohkem kui halbu. Nendel päevadel leian ma, et mul on töö, mis ei ole sugugi halb, mul ei ole küll palju sõpru ega suurt peret, aga need inimesed, kes mul on, on võrratud. Kunagi tahtsin väga elada katusekorteris, nüüd elangi. Ja mul on palju, palju armastust ja minu elus on mees, kes on parem kui unistus. Koera asemel on rotid.

Kui vahel tundubki, et kõik eesmärgid, mida endale elu jooksul seadnud olen, on ikka veel kättesaamatud, siis meenutan endale, et vähemalt ühega olen ma hakkama saanud. Ma olen juba natuke maailma näinud. Kunagi mulle tundus, et oleks jube lahe, kui külastatud riikide arv vastaks vanusele, et iga aasta oleks vähemalt üks reis uude riiki. Enam ei ole see nii oluline, üldsegi ei meeldi mulle numbrites mõelda. Aga pean tõdema, et 26 saab ilmselt varsti täis.

Võiksin kirjutada palju, palju sellest, mida ma tahaks, et järgmine aasta “saavutaksin”. Või mida tahaksin sünnipäevaks. Või kui lahedalt sünnipäeva tähistada. Aga lõppude lõpuks tahan ma ainult rahul ja õnnelik olla. Ja tahaks, et teised oleksid ka.

Stuttgart: 3.päev ja kojuminek

Pühapäeva hommikul oli meil plaanitud külastada maalilist Hohenzollerni lossi, see meil lõpuks siiski ei õnnestunud. Lühidalt rääkides ei õnnestunud meil piletiautomaatidest vajalikku asja kätte saada. Mul on mingi needus Saksamaa rongidega, ma olen Saksamaal ikka päris palju käinud ja nende rongisüsteem peaks ka lihtne olema ning ma töötan iga päev saksa keeles, seega peaks mõikama, aga no ei vea mul nendega. Igatahes lasime käiku varuplaani ja külastasime hoopis lähedal asuval Esslingeri linnakest. Tuli välja, et see oli väga hea otsus. Linn oli väike, aga väga armas ja inimesed palju sõbralikumad kui Stuttgartis. Ronisime linnamüüri pidi üles, müüri kõrval oli suur viinamarjaistandus, kus pärast natuke raksus käisime (aga ausalt ainult hästi natuke).

WP_000413 WP_000418

Pidasime pikniku õhtust poolelijäänud veiniga ja raudteejaamast kaasa ostetud kraamiga. Ma pean mainima, et minu lemmikkoht Stuttgartis oli raudteejaam, sest seal müüdi lihtsalt nii head kiirtoitu. Sushiwrap ja sõõrikud on ju lausa imeline lõuna!

Recently Updated4

Seejärel lonkisime mänguplatsile, mis oli ilus ja roheline, puhkasime ja mängisime. Jalutasime veel tükk aega linnas ringi, tõesti ilus ja armas koht oli, ning siis sõitsime tagasi Stuttgarti, et jõuda õigel ajal suursündmusele, milleks ülse kohale sõitnud olime. Stuttgartis ostsime raudteejaamast ülihead kalaburgerid ja pidasime lossihoovis viimase pikniku. Ilm hakkas aga juba jahedamaks minema ja otsustasime kontserdipaika varem kohale minna, et BLINK182 kontserdil parimad kohad saada.

Kui peika millalgi väga ammu mainis, et tema eluaegsel lemmikbändil on sel suvel euroopa tuur ja et ta tahaks minna, aga vist ei hakka ikka raha kulutama, siis ohkasin omaette, et mul üks igavene teismeline kõrval on, aga teadsin, et tahan ta sinna viia ja nii ta sünnipäevaks kontserdipiletid sai. Mul on nii hea meel, et ta kontserdiga ka rahule jäi. Ma ei tea, kuidas, aga meil läks lausa nii hästi, et pääsesime lava ette fännitsooni, suurem osa rahvast jäid mingi aia moodi asja taha meie seljataga. Ma olin algul täiesti kindel, et meie oleme Blinki kontserdil kõige nooremate seas, aga võta näpust, tundub, et blinkil on ka uue aja pubekate seas palju fänne! Ja ma pean tõdema, et see oli suurepärane. Kõige eredamalt mäletan küll, kui väga mu jalad valutasid, sest miskipärast hakkavad mul kondid pika kõndimise (ja vahel ka vähese kõndimise) peale valutama, lisaks panin rumala peaga lahtiste varbaotstega jalanõus ja mu varbakeste peal hüpati ikka kõvasti. Aga see oli ilmselt üks parimatest kontsertidest, kus ma käinud olen. Mitte, et ma nüüd teab kui paljudel käinud oleks, aga siiski, väga hea oli.

 WP_000434

Pärast kontserti ei olnud meil enam hotelli broneeritud, kuna lend oli nii vara hommikul, ööbisime lennujaamas. Ausalt, ma iga kord luban, et ma enam mitte kunagi lennujaamas ei ööbi. Ja ikka ma teen seda korduvalt, ma arvan, et mul on mingid masohistlikud kalduvused. Igatahes tagasilendudega meil nii väga hästi ei läinud, esimese lennu peal meie jaoks ruumi ei olnud, üks meist oli eriti närvis, kuna jäi pidi koosoleku edasi lükkama ja üldse oli väsinud ja mitte sugugi mõnus olla. Kui me siis järgmise lennuga Frankfurti jõudsime, unustasin oma pisikese käekoti lennukisse. Muidugi olid seal kõik dokumendid ja natuke sularaha. Teavitasime sellest kohe lennujaama töötajat ja eestis tegelesin asjaga edasi, aga tagasi saada mul seda ei õnnestunudki. Mis siis ikka, tagasi me jõudsime, natuke vaesematena ja puruväsinuna, aga teeks kõike seda iga hetk uuesti. No välja arvatud asjade lennukisse jätmine, see oli erakordselt loll.

Tume torn

Üldiselt ei ole ma väga suur ulmekate ega ka raamatusarjade fänn, Nälja- ja Troonidemängud on minust mööda läinud, Sõrmusteisandast pean lugu, aga ilma, et see mind kõnetaks. Küll aga olen paar viimast aastat lugenud Stephen Kingi “Tumeda torni” sarja. Stephen King oli minu teismeea lemmikautor, kõlagu see kui tahes süngelt (ma päriselt ei kandnud üleni musta, ega kuulanud metalit). Seega oskasin sarjalt palju oodata. “Tume torn” on ilmselt Kingi tippteos, võib-olla isegi elutöö ja ilselgelt ka talle endale oluline. Huvitav on fakt, et esimese raamatu kirjutas King 19-aastasena jättes seejärel fännid aastakümneteks ootama, ülejäänud kuus tulid märksa hiljem. Tume torn on mujal maailmas nii populaarne, et raamatu teemal on loodud hulgaliselt foorumeid, veebilehti ja fanfictioneid.

King on oma tumeda torniga teinud uskumatu töö. Isegi kui jätta kõrvale lugu ise ja jälgida ainult mehe kirjastiili, mingit eriskummalist mänguoskust ja kastist väljaastumist, tuleks Kingile väike aplaus teha. Tumedas tornis on absoluutselt kõike, erinevad maailmad, vampiirid, koletised, zombied, armastuslood, perekond, sõprus, the Beatles, Harry Potter, New York ja maailm tuhandeid aastaid tagasi. Stephen King on raamatusse sisse kirjutanud ka iseenda. Kõige selle keskel kõrgub tume torn.

Tume torn on peategelase, viimase laskuri, Rolanndi, elu ja saatus. Teel kohtub ka oma ka-tetiga, meiekeeli ehk saatusekaaslastega, Eddie, Susannah, Jake´iga ning koeralaadse tegelase Oiga, kõik pärit eri aegadest ja maailmadest. Tegelased kasvavad loo arenedes tõeliselt lähedasteks, nii Rolandile, karmi südamega sõdalasele, kui ka lugejale. Ahjaa, muide, Stephen King on raamatu jaoks välja mõelnud lausa kui mitte päris keele, siis kindlasti murraku.Just seetõttu soovitan lugeda seda originaalkeeles, kuigi ka eestikeelne tõlge on päris hea.

Pean tõdema, et mitte kogu lugu oma seitsmes raamatus ei olnud minu jaoks hingematvalt huvitav, vahepeal oleks tahtnud Kingi natuke tagant utsitada, vahepeal öelda, et ta hoo maha võtaks, mõnikord pööritasin silmi ning kindlasti ei nõustunud kõigega, mida Stephen King kangelastele osaks saada lasi. Ometi oli see peatpööritav seiklus ja ülimalt nauditav lugemine. Nüüd, kus raamat on läbi, igatsen juba Rolandit ja tema sõpru. Viimast lehekülga lõpetades olin päris jupp aega vapustatud. Võiks olla ehk lohutuseks, et Stephen King on kirjutanud tumedale tornile veel kaheksanda raamatu, õnneks küll mitte ajaliselt järgneva, aga usun, et lasen tegelastel elada mälestustes just nii nagu kõik jäi. Maailm on edasi liikunud.

darktower102411

“The man in black fled across the desert, and the gunslinger followed.”