Jälle nädalavahetus!?

Uskumatu, aga järjekordne nädalavahetus on juba möödumas. Seekord kordasin ennast ja käisin jälle Lahemaal, jälle turistidega. Sellel korral aga olin giidile moraalseks toeks ja abiks. Juhtisin isegi kogu grupi üksinda rabast välja, ilma neid ära kaotamata. Grupp oli väga hea, kõik suurepärased inimesed, oli ka vanemat rahvast, aga siiski oli väga energiline seltskond. Kuigi enamikes kohtades olin juba väga mitmendat korda, siis Palmse mõis ja Käsmu olid minu jaoks uued.

WP_000310

Vana hea Jägala juga

 

WP_000312

Vedasime turistid kose taha turnima, väga lõbus tegevus.

WP_000313

Viru raba

WP_000315

Käsmu

WP_000318

 

Kui normaalsete inimeste jaoks nädalavahetus veel kestab, siis mina lähen kohe tööle. Hüpake siis turvaliselt üle lõkke ja nautiga Jaani!

Turist kodumaal

Laupäeval avanes mul võimalus ühe turistigrupiga kaasa trippida ja Lahemaad avastada. Huvitav on vaadata, kuidas välismaalased meie Eestit näevad ja hea tõdeda, et ikka positiivselt ja ilusana. Käisime Kolga ja Sagadi mõisas, Lahemaa rahvuspargis, sõime eestipärase lõunasöögi, kiikusime külakiigega ja jalutasime mere ääres Altja kalurikülas. Giid oli lahe, kuigi vahepeal kihutas nii, et mina minibussi tagaistmel mõtlesin juba oksepeatust paluda ja lõpuks kukkus bussi põhjast mingi tükk ära, nii et tegime hoopis remondipausi. Seltskond oli ka väga hea, noored inimesed, peamiselt Prantsusmaalt ja Hispaaniast.

(Kahjuks jäi päris fotoka mälukaart koju ja pidin leppima telefoniga)

WP_000294   WP_000299

Lähemalt vaadates leiab pildilt punasejuukselise kummituse, mõisates ju ikka kummitab.

WP_000300   WP_000301

Sagadi mõisas hakkasid kellegi pulmad. Veekogu ise kaevati legendi järgi mõisaproua igatsuse tõttu omada veekogu, sest kõigil naabermõisadel oli. Niisiis üllatatigi teda, ühel hommikul aknast välja vaadates oli maja ees tiik!

WP_000303  WP_000304

Kui keegi tahab mulle suvila kinkida, siis Altja kaluriküla ei ole selleks paha paik. Merest ei saa ikka kunagi küllalt.

 

Väga mõnus laupäev oli. Öösel pidin küll tööle minema, aga sain jalkat vaadata ja Itaalia tegi Inglismaale pähe. Woohoo.

Avastades Eestimaad

See suvi ma muud ei teekski, kui sõidaks mööda Eestit ringi ja avastaks uusi paiku. Reisiplaanid suvel läksid luhta, seega ma kuhugi kaugemale see suvi ei sõida, küll aga tahaks aega efektiivselt kasutada ja ikkagi võimalikult palju näha ja kogeda.

Pühapäeval oli meil peikaga jälle võimalus natuke autoga ringi vurada. Ilm tegi trikke ja ega me päris täpselt ei teadnud, mida päevaga ette võtta, aga lõpptulemus oli väga mõnus.

Sõitsime Tallinnast välja, uurisime teel natuke kivikalmeid ja katsusime lammastega tutvust teha, edasi sõitsime Kiiu torni külastama. Kiiu torni olen varem ainult likööri pudeli pealt näinud. Päris elus on see väga kaunis paik. Tornis olid väga armsad ja sõbralikud perenaised, kes natuke ajaloost rääkisid ja nõu andsid, kuhu me sööma minna võiksime. Torni sisemus oli nii ilusaks tehtud, et elaks seal hea meelega isegi. Mõisnik, kes seal kunagi elas, tegi hea valiku. Haarasime teele kaasa ka pudelikese likööri, mis hiljem sooja andmiseks kasuks tuli.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Minul oli selleks ajaks juba suur nälg ja hakkasime otsima söögikohta. Tädide soovituste kohaselt tahtsime külastada Salmistu Okasroosikest. Tee peale jäi ka imeilus Salmistu rand, ronisime vaatetorni otsa ja peika tahtis paadi ärandada, aga mina eeskujuliku inimesena ei lubanud. Okasroosikest me aga siiski ei leidnud ja kuna kõht oli tühi, leppisime Okka kõrtsiga. Toidul polnud viga, hinnad ainult veidi liiga kallid, aga minu kõht oli rahul.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Edasi suundusime Rakvere poole. Uskumatu, aga see oli minu esimene kord Rakveret külastada. Vaatasime linnuse ümbruses ringi ja jalutasime natuke Rakvere tänavatel. Mulle väga meeldisid väikesed puumajakesed.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Rakvere on lausa nii eriline koht, et seal sajab taevast kalu, ausalt ka.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Olime lootnud ilusat ilma, et õhtul telkida, õnneks hakkas ilm juba ka natuke paremaks minema ja otsustasime siiski proovida. Valisime välja RMK telkimisplatsi Juminda poolsaarel. Oh, Juminda on vist üks ilusaimaid paiku üldse Eestis! Juba see pikk tee läbi metsa, meri aegajalt puude taga piilumas oli ilus. Tee peal peatasime ühe vanapaarikese, et teed küsida. Kui nad kuulsid, et telkimispaika otsime, siis ütlesid, et telkida võib ju igal pool ja kutsusid meid enda hoovi. Imearmsad inimesed. Iseenesest oleks võinud nende juurde ka minna, aga juhtnöörid ei olnud nii väga selged (“noh,  tead küll, see maja kohe siin samas”) Seega otsustasime ikka natuke edasi sõita ja ametliku telkimiskoha leida. Selle me ka leidsime ja see oli tõesti suurepärane. Suured puidust piknikulauad, lõkkekohad koos puudega ja imekaunis loodus.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Kahjuks arvas ka üks teine seltskond, et tegu on hea kohaga ja võttis meie lõkkekoha ära. Tegime siis pikniku ilma lõkketa, aga varsti hakkas siiski natuke jahe ja otsustasime siiski proovida lõket teha sellest vähesest lõkkematerjalist, mis meil oli. Metsast aga saime piisavalt materjali juurde, nii et varsti oli meil päris jaanituli. Tuleb välja, et oleme tule tegemises väga andekad. Leidsime endale ka väikese sõbra, kes koos meiega lõkke ääres mõnules.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Tean küll, et on palju inimesi, kes telgis magamist silma otsaski ei kannata, mina aga võiks terve suve telgis elada, eeldusel, et liiga külm ei ole. Merelained ja tuulekohin ja kõik telkimisega kaasnev on nii mõnus lihtsalt. Mis teha, maalaps jääb maalapseks siiski. Õnneks ei olnud muutlikule ilmale vaatamata telgis eriti külm, öösel küll korra hakkas jahe, aga sügavamale magamiskottidesse pugedes magasime väga rahulikult hommikuni välja. Hommikul tegi peika veel kiire supluse meres ja sõitsime tagasi linna. Juba igatseks sinna tagasi minna, õnneks on pikk suvi veel ees ja ei saa kaunid kohad sugugi otsa.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

roadtripping

Aeg läheb nii kiiressti, varsti ongi juba jälle nädalavahetus (mis mul jälle töövaba on!!), kuid mina olen mõtetes veel vana nädalavahetuse juures, sest see oli lihtsalt ülimalt lahe. Laupäeval olid sõbrannad, üks Tartust, teine Luxemburgist, külas ja otsustasime auto rentida ja väikse väljasõidu teha, ilm oli selleks just kui loodud. Peika oli autojuht. Plaanitud marsruudiks oli Tuhala Nõuakaev ja Kakerdaja raba. Haarasime enne moonapoolise kaasa ja teele me läksime. Väga mõnus oli üle pika aja autoga kruiisida.

Teel Nõiakaevu juurde, õigemini päris selle lähedal, tegime peatuse Polli loomaaias. Keegi meist ei olnud selle olemasolust või asukohast teadlik, aga kolm tüdrukut kiljusid suurest rõõmust autoaknast loomi silmates- muidugi pidime me seal pika peatuse tegema. Loomad olid väga huvitavad ja naljakad, meie lemmikuteks said sead ja põhjapõdrad ja no kõik ülejäänud loomad ka. Ainult rebasest hakkas kahju, ta nägi oma betoonpõrandal nii kurb välja ja vääriks kindlasti paremaid elutingimusi.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA OLYMPUS DIGITAL CAMERA  OLYMPUS DIGITAL CAMERA OLYMPUS DIGITAL CAMERAOLYMPUS DIGITAL CAMERA

Edasi suundusime Nõiakaevu juurde, mis sel ajal küll üle ei ajanud, aga kena oli küll. Jalutasime ka natuke ringi ja see tundub väga ilus ja huvitav kant olevat. Korjasin kimbu nurmenukke, mis nii nostalgiliselt lõhnasid. Lilled jõudsid küll autos kuumusest ära minestada, aga ärkasid kodus vaasis imekombel taas ellu.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA OLYMPUS DIGITAL CAMERAOLYMPUS DIGITAL CAMERA

Lõpuks jõudsime ka meie peasihtkohta, olles eelnevalt nautinud pea uhkes üksinduses sõites Eesti parimat maanteed. Rappa jõudmine ei läinud väga kergelt, sõitsime tükk aega pea olematul teel läbi metsa, naersime, et niimoodi siis linnainimesed matkamas käivadki: autoga. Lõpuks siiski jõudsime laudtee algusesse. Pidasime väga mõnusa lõuna värskes õhus ja asusime teele. Raba oli lummavalt ilus. Käisime, kuni vesi vastu tuli ja enam edasi ei pääsenud. Muidugi suutsin suure õhinaga enda jalad läbimärjaks teha ja selle hinda praegu ka vist maksan, aga see oli seda väärt.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA OLYMPUS DIGITAL CAMERAOLYMPUS DIGITAL CAMERA OLYMPUS DIGITAL CAMERA OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Tagasi linna jõudes saatsime tartlase bussi peale ja meie läksime õhtust sööma. Valisime restoks Manna la Roosa. Selle kohaga on mul väga vastandlikud tunded. Ma armastan nende sisekujundust, aga juba neljandat korda ei anta mulle seal süüa. Proovisime seal kohta saada juba laupäeva õhtul, aga siis oli kõik kinni, pühapäevaks tegime broneeringu, helistati veel tagasi ja küsiti, et kas me ikka teame, et köök pannakse kell 9 kinni. Muidugi me ei teadnud, aga läksime varem kohale, et ikka süüa ka saada. Vaatasime menüüd ja kanavardad oli ainus variant, mis meeldis, kõigi kolme jaoks, teenindaja aga teatas, et see on otsas. Jõime siis mahla ja õhtust sõime hoopis Sushicatis. See osutus väga heaks valikuks. Sushimon ja sushicat on minu lemmikud Tallinnas, mõlemad näevad lõbusad välja ja hinnad on väga head.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA OLYMPUS DIGITAL CAMERA OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Sellise elu üle ei saa kohe kuidagi kurta! Oleks iga nädalavahetus selline.