Süü on tähtedel

“The Fault in Our Stars” on film, millest on viimasel ajal igal pool väga palju räägitud. Mina vaatasin ka ära. Film ise oli päris vaadatav. Näitlejad jätsid positiivse mulje. Shailene Woodley on väga ilus noor naine. Kuid kui kõik räägivad, kui mitu taskurätikut neil filmi jooksul kulus, siis minul südametul inimesel, ei kulunud ühtegi, küll aga kulus ära pool kotti komme. Asi ei ole selles, et film ei oleks kurb, või et teema ei oleks traagiline, muidugi on. Aga sarnaseid filme on teisigi ja ka natuke paremaid. Sarnaseks pean ma natuke “Broken Circle Breakdowni”, mis oli nii hästi tehtud ja nii kohutavalt kurb, et mul oli veel mitu päeva pärast vaatamist masekas. Muidugi võib-olla ei tohiks neid omavahel üldse võrreldagi, sest mingis mõttes on nad ikka päris erinevad, aga minu jaoks ikkagi sarnased ka. See tunne, et kõik on juba varem nähtud on mul üldse päris paljude filmidega. Ühesõnaga ei olnud midagi, mis oleks väga üllatanud. Mis aga ei tähenda, et filmi ei tasuks vaadata, tasub ikka, siiski päris hea film on. Tegu on algselt siiski noorteromaani järgi tehtud filmiga ja oma žanris tasemel.

fault-in-our-stars-swingset

 

 

 

Advertisements

Roosi nimi

Kui me peikaga koos filmi vaatame, siis tavaliselt läheb selle valimisega nii palju aega ja vaeva, et me lõpuks loobume ja vaatame Simpsoneid või kassivideosid. Viimati läks natuke paremini ja vaatasime filmi, mis oli meie mõlema arvates väga, väga hea.

“Roosi nimi” oli mulle varasemalt tuttav raamatuna ja kuna tegemist on suurepärase kirjandusklassikaga, siis muidugi eeldasin, et ka film on hea. Õnneks ei pidanudki pettuma, ei tehtud sugugi raamatule häbi.

Tegevus toimub 14. sajandi algul Itaalias. Roosi nimi on detektiivi lugu, jutustades loo fransiskaanlasest Baskervilli Williamist ja õpipoisist Adsost, kelle silme läbi tegevus toimub. William ja Adso saabuvad Benedictuse kloostrisse, kus on hiljuti aset leidnud müstiline õnnetus ja nooruke munk traagiliselt hukkunud. William on äärmiselt tark ning loogilise mõtlemisega ning hakkab lahendama mõistatust, mis on kogu kloostri elu pea peale pööranud. Nagu selgub, tuleb peagi lahendada veel teisigi müsteeriumeid.

Tegu ei ole aga pelgalt detektiivi filmiga, see on suurepärane pilguheit keskaja maailma ja religiooni. Kellele meeldib aga romantikat, siis ka armastuslugu on täitsa olemas. Olemas on ka põnevus ja närvikõdi. Mind köidab väga Williami tegelaskuju, tema teadmisjanu, kaine mõistus ja tasakaalukus. Sean Connery oli oma rollis muidugi suurepärane.

sean-connery-christian-slater-name-of-the-rose

Pean mainima, et keskaja temaatika ei ole just minu teetass. Kindlasti ei tahaks ma näiteks vabatahtlikult keskaegseid piinamisriistu vaatama minna. Need punaste kuubedega tüübid vanalinnas tekitavad minus külmavärinaid (ei, ma ei mõtle jõuluvanasid). Ilmselt mul on lihtsalt liiga elav fantaasia. Mulle tundub, et keskaeg oli kõige kohutavam ajastu üldse, ma olen täiesti kindel, et kui ma oleksin sellel ajal sündinud, oleksin ma väga ruttu oma lõpu leidnud. Huvitav, mis inimeste peades sel ajal küll toimus? Ma ei teagi, miks ma igasugu keskaja temaatika suhtes nii tundlik olen. Seda on varem ka olnud, et kui loen või näen midagi selle teemalist, siis rändab see veel mitmeid päevi peas ringi. Seekord oli tegu muidugi ka tõespoolest eriti hea filmiga, nii et tegelikult igati positiivne ju, et see kuidagi korda minna suutis.

Deemoneid välja ajades

Olen terve nädalavahetuse haige olnud ja lõpuks leidis mu peika seepeale, et äkki ma olen hoopis seestunud, seepeale tahtis ta mulle väga näidata “the Excorcist´i” Üldiselt ma ei vaata üldse õudukaid ja alguses ei olnud sellest ideest ka vaimustuses, aga kuna tegu on siiski klassikaga ja treiler tundus huvitav, siis nõustusin ja ei kahetsenudki.

Nagu öeldud, ei tea ma õudukatest suurt midagi, aga tundub, et erinevalt praegustest õudukatest, kus iga sekund keegi tükkideks rebitakse, oli Exorcist´il žüsee ja mõte ja seejuures põnev ja mitte pinnapealne.

Võib-olla ei ole film praegusel ajal enam kuigi šokeeriv või kabuhirmu tekitav, aga tegu ei olegi ainult õudusfilmiga, “Exorcist” võiks olla sama vabalt religioosne film või draama emaarmastusest ja see teebki filmist klassika ka tänapäeval.

Image

Olgu mainitud, et õnneks minu deemonitega nii hullusti ei läinud ja viirusekollid taandusid ilma trastilisi meetmeid kasutamata