Üks esimestest asjadest, mis ma Itaalias olles tegin, oli kooliõpilastele mõeldud poe külastamine ja sealt itaaliakeelse “Väikese printsi” ostmine. Kusjuures täitsa ise. Kuigi ma saan itaalia keelest kohati täitsa normaalselt aru, on rääkimine minu jaoks ikka väga keeruline, seega rõõmustan ka üksikute sõnade üle, millega ma hakkama saan. Ei tule see keele õppimine nii kergelt, kui tahaks. Aga “Il Piccolo Principe” ostsin just selleks, et natuke harjutada. Väike prints on juba lapsest saati minu suur lemmik olnud. Ei ole teist raamatut, mida niimoodi peast teaksin, kui seda. Kui ma olen natuke kurb või nostalgiline, piisab väikese printsi sirvimisest, et mind naeratama panna. Itaalia keelset raamatut sirvides oli äratundmisrõõm suur ja nüüd on kuhjaga motivatsiooni, et oma hääldust ja sõnavara harjutada.
Inimesed sinu kodus kasvatavad viis tuhat roosi ühes aias…ja ei leia, mida nad otsivad…Ja ometi võiksid nad leida, mida otsivad, ühestainsast roosist või tilgast veest…
Te olete ilusad, kuid te olete tühjad. Muidugi, mõni möödamineja võiks ju arvata, et ka minu roos on teie sarnane. Aga tema üksi on tähtsam kui teie kõik, sest et mina teda kastsin, mina panin talle klaaskupli peale, mina andsin talle kaitseks tuulevarju, mina tapsin tal röövikuid (peale kahe või kolme, et oleks ka liblikaid), mina kuulasin tema kurtmist või uhkeldamist, mõnikord ka tema vaikimist, sest ta on ju minu roos.
lighthousediary 