Pühapäeva hommikul oli meil plaanitud külastada maalilist Hohenzollerni lossi, see meil lõpuks siiski ei õnnestunud. Lühidalt rääkides ei õnnestunud meil piletiautomaatidest vajalikku asja kätte saada. Mul on mingi needus Saksamaa rongidega, ma olen Saksamaal ikka päris palju käinud ja nende rongisüsteem peaks ka lihtne olema ning ma töötan iga päev saksa keeles, seega peaks mõikama, aga no ei vea mul nendega. Igatahes lasime käiku varuplaani ja külastasime hoopis lähedal asuval Esslingeri linnakest. Tuli välja, et see oli väga hea otsus. Linn oli väike, aga väga armas ja inimesed palju sõbralikumad kui Stuttgartis. Ronisime linnamüüri pidi üles, müüri kõrval oli suur viinamarjaistandus, kus pärast natuke raksus käisime (aga ausalt ainult hästi natuke).
Pidasime pikniku õhtust poolelijäänud veiniga ja raudteejaamast kaasa ostetud kraamiga. Ma pean mainima, et minu lemmikkoht Stuttgartis oli raudteejaam, sest seal müüdi lihtsalt nii head kiirtoitu. Sushiwrap ja sõõrikud on ju lausa imeline lõuna!
Seejärel lonkisime mänguplatsile, mis oli ilus ja roheline, puhkasime ja mängisime. Jalutasime veel tükk aega linnas ringi, tõesti ilus ja armas koht oli, ning siis sõitsime tagasi Stuttgarti, et jõuda õigel ajal suursündmusele, milleks ülse kohale sõitnud olime. Stuttgartis ostsime raudteejaamast ülihead kalaburgerid ja pidasime lossihoovis viimase pikniku. Ilm hakkas aga juba jahedamaks minema ja otsustasime kontserdipaika varem kohale minna, et BLINK182 kontserdil parimad kohad saada.
Kui peika millalgi väga ammu mainis, et tema eluaegsel lemmikbändil on sel suvel euroopa tuur ja et ta tahaks minna, aga vist ei hakka ikka raha kulutama, siis ohkasin omaette, et mul üks igavene teismeline kõrval on, aga teadsin, et tahan ta sinna viia ja nii ta sünnipäevaks kontserdipiletid sai. Mul on nii hea meel, et ta kontserdiga ka rahule jäi. Ma ei tea, kuidas, aga meil läks lausa nii hästi, et pääsesime lava ette fännitsooni, suurem osa rahvast jäid mingi aia moodi asja taha meie seljataga. Ma olin algul täiesti kindel, et meie oleme Blinki kontserdil kõige nooremate seas, aga võta näpust, tundub, et blinkil on ka uue aja pubekate seas palju fänne! Ja ma pean tõdema, et see oli suurepärane. Kõige eredamalt mäletan küll, kui väga mu jalad valutasid, sest miskipärast hakkavad mul kondid pika kõndimise (ja vahel ka vähese kõndimise) peale valutama, lisaks panin rumala peaga lahtiste varbaotstega jalanõus ja mu varbakeste peal hüpati ikka kõvasti. Aga see oli ilmselt üks parimatest kontsertidest, kus ma käinud olen. Mitte, et ma nüüd teab kui paljudel käinud oleks, aga siiski, väga hea oli.
Pärast kontserti ei olnud meil enam hotelli broneeritud, kuna lend oli nii vara hommikul, ööbisime lennujaamas. Ausalt, ma iga kord luban, et ma enam mitte kunagi lennujaamas ei ööbi. Ja ikka ma teen seda korduvalt, ma arvan, et mul on mingid masohistlikud kalduvused. Igatahes tagasilendudega meil nii väga hästi ei läinud, esimese lennu peal meie jaoks ruumi ei olnud, üks meist oli eriti närvis, kuna jäi pidi koosoleku edasi lükkama ja üldse oli väsinud ja mitte sugugi mõnus olla. Kui me siis järgmise lennuga Frankfurti jõudsime, unustasin oma pisikese käekoti lennukisse. Muidugi olid seal kõik dokumendid ja natuke sularaha. Teavitasime sellest kohe lennujaama töötajat ja eestis tegelesin asjaga edasi, aga tagasi saada mul seda ei õnnestunudki. Mis siis ikka, tagasi me jõudsime, natuke vaesematena ja puruväsinuna, aga teeks kõike seda iga hetk uuesti. No välja arvatud asjade lennukisse jätmine, see oli erakordselt loll.
lighthousediary 