Maailma ilusaim raamat

Üks esimestest asjadest, mis ma Itaalias olles tegin, oli kooliõpilastele mõeldud poe külastamine ja sealt itaaliakeelse “Väikese printsi” ostmine. Kusjuures täitsa ise. Kuigi ma saan itaalia keelest kohati täitsa normaalselt aru, on rääkimine minu jaoks ikka väga keeruline, seega rõõmustan ka üksikute sõnade üle, millega ma hakkama saan. Ei tule see keele õppimine nii kergelt, kui tahaks. Aga “Il Piccolo Principe” ostsin just selleks, et natuke harjutada. Väike prints on juba lapsest saati minu suur lemmik olnud. Ei ole teist raamatut, mida niimoodi peast teaksin, kui seda. Kui ma olen natuke kurb või nostalgiline, piisab väikese printsi sirvimisest, et mind naeratama panna. Itaalia keelset raamatut sirvides oli äratundmisrõõm suur ja nüüd on kuhjaga motivatsiooni, et oma hääldust ja sõnavara harjutada.

images

Inimesed sinu kodus kasvatavad viis tuhat roosi ühes aias…ja ei leia, mida nad otsivad…Ja ometi võiksid nad leida, mida otsivad, ühestainsast roosist või tilgast veest…

Te olete ilusad, kuid te olete tühjad. Muidugi, mõni möödamineja võiks ju arvata, et ka minu roos on teie sarnane. Aga tema üksi on tähtsam kui teie kõik, sest et mina teda kastsin, mina panin talle klaaskupli peale, mina andsin talle kaitseks tuulevarju, mina tapsin tal röövikuid (peale kahe või kolme, et oleks ka liblikaid), mina kuulasin tema kurtmist või uhkeldamist, mõnikord ka tema vaikimist, sest ta on ju minu roos.

Advertisements

Madrid

Puhkus oli nii kiire ja väsitav, et ma peaksin nüüd veel nädalakese vähemalt sellest puhkama. Seitse päeva, kaheksa lendu, üks pulm, juubel, kadunud pagas, neli linna, palju itaalia keelt ja korralik unevõlg. Ja alles nüüd, surmväsinuna kodus olles taipan vaikselt, kui tore see kõik oli!

Esimese sihtkohana külastasime Madridi, peamiseks eesmärgiks olla kohal minu peika sõbra pulmas. Pulm oli vägev, kohal oli väga palju itaallaseid (peigmehe poolt), hispaanlasi (pruudi pere ja sõbrad) ja üks eestlane (mina muidugi). Süüa sai, juua sai ja hommikuni tantsida sai. Kella neljaks hommikul olime meie 24 tundi magamata olnud.

Järgmisel päeval oli rohkem aega linnaga tutvuda. Pean tõdema, et Madrid on väga kena linn. Tean, et paljud kiidavad Barcelonat, aga mulle sümpatiseerib Madrid rohkem. Kuigi suur linn, leiab hulgaliselt väikeseid hispaaniapäraseid tänavakesi, kuhu ära eksida. Ilm oli väga ilus ja linn oli täis inimesi, kes seda nautisid. Madrid on täis välikohvikuid, seda igal pool, ka kõige suvalisematel tänavatel.

Lomogram_2014-09-25_09-49-32-PM Lomogram_2014-09-25_09-54-41-PM Lomogram_2014-09-25_09-57-41-PM

Õhtul käisime veel sõpradega õhtusöögika paellat söömas ja järgmine hommik sõitsime edasi Malagasse.

Stuttgart: 3.päev ja kojuminek

Pühapäeva hommikul oli meil plaanitud külastada maalilist Hohenzollerni lossi, see meil lõpuks siiski ei õnnestunud. Lühidalt rääkides ei õnnestunud meil piletiautomaatidest vajalikku asja kätte saada. Mul on mingi needus Saksamaa rongidega, ma olen Saksamaal ikka päris palju käinud ja nende rongisüsteem peaks ka lihtne olema ning ma töötan iga päev saksa keeles, seega peaks mõikama, aga no ei vea mul nendega. Igatahes lasime käiku varuplaani ja külastasime hoopis lähedal asuval Esslingeri linnakest. Tuli välja, et see oli väga hea otsus. Linn oli väike, aga väga armas ja inimesed palju sõbralikumad kui Stuttgartis. Ronisime linnamüüri pidi üles, müüri kõrval oli suur viinamarjaistandus, kus pärast natuke raksus käisime (aga ausalt ainult hästi natuke).

WP_000413 WP_000418

Pidasime pikniku õhtust poolelijäänud veiniga ja raudteejaamast kaasa ostetud kraamiga. Ma pean mainima, et minu lemmikkoht Stuttgartis oli raudteejaam, sest seal müüdi lihtsalt nii head kiirtoitu. Sushiwrap ja sõõrikud on ju lausa imeline lõuna!

Recently Updated4

Seejärel lonkisime mänguplatsile, mis oli ilus ja roheline, puhkasime ja mängisime. Jalutasime veel tükk aega linnas ringi, tõesti ilus ja armas koht oli, ning siis sõitsime tagasi Stuttgarti, et jõuda õigel ajal suursündmusele, milleks ülse kohale sõitnud olime. Stuttgartis ostsime raudteejaamast ülihead kalaburgerid ja pidasime lossihoovis viimase pikniku. Ilm hakkas aga juba jahedamaks minema ja otsustasime kontserdipaika varem kohale minna, et BLINK182 kontserdil parimad kohad saada.

Kui peika millalgi väga ammu mainis, et tema eluaegsel lemmikbändil on sel suvel euroopa tuur ja et ta tahaks minna, aga vist ei hakka ikka raha kulutama, siis ohkasin omaette, et mul üks igavene teismeline kõrval on, aga teadsin, et tahan ta sinna viia ja nii ta sünnipäevaks kontserdipiletid sai. Mul on nii hea meel, et ta kontserdiga ka rahule jäi. Ma ei tea, kuidas, aga meil läks lausa nii hästi, et pääsesime lava ette fännitsooni, suurem osa rahvast jäid mingi aia moodi asja taha meie seljataga. Ma olin algul täiesti kindel, et meie oleme Blinki kontserdil kõige nooremate seas, aga võta näpust, tundub, et blinkil on ka uue aja pubekate seas palju fänne! Ja ma pean tõdema, et see oli suurepärane. Kõige eredamalt mäletan küll, kui väga mu jalad valutasid, sest miskipärast hakkavad mul kondid pika kõndimise (ja vahel ka vähese kõndimise) peale valutama, lisaks panin rumala peaga lahtiste varbaotstega jalanõus ja mu varbakeste peal hüpati ikka kõvasti. Aga see oli ilmselt üks parimatest kontsertidest, kus ma käinud olen. Mitte, et ma nüüd teab kui paljudel käinud oleks, aga siiski, väga hea oli.

 WP_000434

Pärast kontserti ei olnud meil enam hotelli broneeritud, kuna lend oli nii vara hommikul, ööbisime lennujaamas. Ausalt, ma iga kord luban, et ma enam mitte kunagi lennujaamas ei ööbi. Ja ikka ma teen seda korduvalt, ma arvan, et mul on mingid masohistlikud kalduvused. Igatahes tagasilendudega meil nii väga hästi ei läinud, esimese lennu peal meie jaoks ruumi ei olnud, üks meist oli eriti närvis, kuna jäi pidi koosoleku edasi lükkama ja üldse oli väsinud ja mitte sugugi mõnus olla. Kui me siis järgmise lennuga Frankfurti jõudsime, unustasin oma pisikese käekoti lennukisse. Muidugi olid seal kõik dokumendid ja natuke sularaha. Teavitasime sellest kohe lennujaama töötajat ja eestis tegelesin asjaga edasi, aga tagasi saada mul seda ei õnnestunudki. Mis siis ikka, tagasi me jõudsime, natuke vaesematena ja puruväsinuna, aga teeks kõike seda iga hetk uuesti. No välja arvatud asjade lennukisse jätmine, see oli erakordselt loll.

Kopli trammid ja majaka inimesed

Täna hommikul tööle sõites hüüdis keskturu peatuses üks onu koerakesega trammi ekstaatilisi õnnesoove, kõlas see umbes nii “Head uut aastat, happy new year, glückliches neues Jahr, näeme hiljem, español” ja nii edasi. Niimoodi liikus ta ukse juurest akendeni. Kui ta trammi akende juures seisma jäi, vaatas akna juures istuv meesterahvas teda korraks ja sõnas siis “sul on armas koer, kindlasti emane.” Sedasi, väikse muigega näol, sõitsime edasi Kopli suunas.

Töölt koju tulles peatas mind üks vene noormees. Olin nii mõttesse vajunud ja ei pööranud ültse tähelepanu, mis ta räägib, nii et vastasin ainult izvenite, andes märku, et ma ei räägi vene keelt ja et ta mind rahule jätaks. Noormees seletas seepeale rõõmsalt eesti keeles edasi, et “küsisin, et nii ilus tüdruk, aga miks niimoodi norgus longid” Naeratasin ja põhjendasin, et olen väsinud, pikk päev. Noormees noogutas ja küsis, kas töölt tulen. Vastasin, et ikka töölt ja lootsin, et ta mulle järgi tulla ei mõtle, olin juba päris maja lähedal. Ei mõelnud, soovis head päeva ja lonkis naeratades edasi. 

Vahel tüütab nii ära joodikute ja kodututega iga päev koos trammis sõita, muidugi eriti suvel, teadagi, miks. Siiski meeldib mulle see kant, kus ma elan, ma ei ole end kunagi siin ohustatuna tundnud. On päevi, kus ma ikka veel usun, et inimesed on ilusad ja head.

 

Head aega, suvi

Tahan suvest mäletada seda, mis tunne oli, kui esimest korda pärast öövahetust töölt valges ära minna oli. Ja kuidas õhk varahommikul lõhnab. Kuidas jaanilaupäeval vanaisa kasukaga kamina äärde tuli ja kuidas mu vanaema ta naljade peale korrutas, et “lõpeta ära, mul tuleb piss püksi”. Kuidas me peikaga Palanga poolsaarel telkisime ja suurepärase lõkke metsast korjatud hagudest tegime. Kuidas me lõkke ääres lobisesime ja kassiga mängisime. Ja kuidas ma hommikul telgist vaatasin, kuidas ta külmas merevees ujub. Kuidas üks vanem usa turist mind maakaks nimetas, kui me Lahemaal käisime ja ma ilmselge rahuloluga ringi silkasin ja kose taga turnisin. Kuidas ma siis sain aru, et see ei olegi solvang, vastupidi. Kuidas me käisime mustamäel maja taga metsas piknikul ja sõime piraadi krõpse ja jõime õlut ja üritasime pimedas sulgpalli mängida. Kui väga eriline see tundus. Kuidas ma Tarsi tallu jõudsin ja hommikul oma teist peret nägin. Kui hea oli trenni teha ja kuidas me käisime saunas ja tegime lõket ja kuidas ma sain aru, et see on nüüd tõepoolest suur osa minust. Kuidas oli nii kiire aeg ja siis lõpuks sain ühe päeva Kiisal olla ja peika tuli ka hiljem ja kui hea oli kodus väikeses majas magada. Ja kui uskumatult hästi võib üks koht lõhnata. Ja veel, kui hea oli Haabneemes ühel õhtul, kuidas me mitu korda ujumas käisime ja korrutasime, kui hea on elu ja rannas capoeirat mängisime ja lihtsalt olime. Muidugi ka see, kuidas me suve algul pargis vihmaga trenni teha püüdsime ja lõpuks seisime puu all ja laulsime. Siis veel Jõgeva, kuidas ma üheks päevaks ajas tagasi rändasin ja leidsin, et kõik on sama, aga erinev, korraga on maailm nii palju suuremaks kasvanud ja vanad kohad tunduvad väiksed, aga siiski nii erilised. Veel nii, nii palju hetki, tundeid, lõhnu, valgust. Aitäh, 2014. aasta suvi, sa olid minu vastu hea. Tere, sügis, ma tean, et sa ei mõtle ka halba, palju ilusat on veel ees.

Sonin

Kes on näinud “Lendas üle käopesa”, mäletavad seda vanameest, kes käis ringi ja kurtis, et “I´m so tired”. Miskipärast tunnen ennast viimasel ajal üha rohkem ja rohkem samamoodi. Ma loodan, et mulle nüüd Paldiski maanteelt järele ei tulda. Huvitaval kombel väsitab tohutult juba ainuüksi sellele mõtlemine, kui kiire tuleb sügis. Käopesast veel rääkides, vahel ma mõtlen, et parem oleks olnud, kui mu õpetaja seda meile keskkooli ajal näidanud ei oleks, ehk oleks ma siis teise eriala valinud ja praegu läheks kergemini. Jama, et ma filmidel ja raamatutel ennast nii väga mõjutada lasen.

Eile käisin esmaabi kursusel autokoolis. Ja kui väga mulle ka ei meeldiks koolitus ettenähtust 12 tundi kiiremini ära teha, veel vähem meeldivad mulle õpetajad, kes ilmselgelt õpetada ei taha. Ja kui ma varem arvasin, et verd ma küll kindlasti ei karda, siis vaadates puruks kistud jäsemeid kommentaaride saatel, et “no ikka ilus haav, hakkab ikka paha juba, jah?” või “no see nuga läks ikka küll sügavale, näe sama palju, kui pikk on see käepide, on veel rinnus”, paneb ikka korra pea ringi käima küll. Ma väga loodan, et ei pea kunagi nii ekstreemsetesse olukordadesse sattuma, et peaks kedagi elustama, aga kui peaks, siis suust suhu hingamist peaks improviseerima, sest ilmselgelt me seda ei harjutanud, nakkusohu tõttu.

Sügise alguse üle on mul tegelikult hea meel. Kuigi jaanuarini on kiire-kiire, loodan, et varsti saan rääkida mõnest uuest hobist, huvitavast reisist ja teatada, et mul on nüüd magistrikraad ja juhiload. Kui ainult unetunde kuskilt juurde saaks, selle asemel on mu aju otsustanud, et kell 6 hommikul on lahe ärgata ja enne seda peab kindlasti unenägused käima tõsine action.